Juhtkiri
Äripäev
6. veebruar 2017 kell 4:00

Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Matuste asemel elustamine

JuhtkiriFoto: Anti Veermaa

Saneerimine ei pruugi alati edukas olla, aga kindlasti on õige probleeme tunnistada ja keskenduda lahenduse otsimisele, leiab Äriupäev juhtkirjas.

Ajal, kui osa ettevõtjaid tegeleb seaduseauke kasutades firmade ja võlgade matmisega, kasutades selleks nn tankiste ja libalikvideerijaid, püüab teine osa ausalt ja avatult oma probleemidega silmitsi seista.

Kui esimeste nahk jääb vähemalt vormiliselt puhtaks, siis teised saavad Eestis reeglina kõrvetada. Ehe näide on ambitsioonikas ehitusettevõte Bauschmidt, kelle teade raskustest ja sellega kaasnevast saneemisplaanist pani veerema lumepalli, mis ähvardab firma lõplikult hävitada.

Äripäeva hinnangul on probleemide tunnistamine ja nendele õigel ajal üheskoos võlausaldajatega lahenduse otsimine eeskuju vääriv samm, mis tõendab head tahet ja soovi leida parim võimalik lahendus nii võlausaldajale kui ka firmale endale.

Saneerimisele lootva ehitaja Bauschmidti mured on tõsinenud, sest firma kaotas kolm lepingut, tõmbab kolimisega kulusid kokku ja töötajad lahkuvad. Ometi pole firmale ja selle juhtkonnale justkui midagi ette heita. Võimalik, et oma võimeid hinnati üle ning krahmati liiga suur tükk, mille allaneelamine osutus raskeks. Kuid probleemi tunnistati ja püütakse leida lahendus.

See erineb näiteks drastiliselt kas või kurikuulsast Faciost, kes jättis võlad tasutama ja vahetas kesta. Ettevõtet ähvardas koguni kriminaalkaristus ning sellest pääses firma sisuliselt vaid seaduseaugu tõttu, mis tekib firma jagunemisel, ühinemisel või likvideerimisel.

Äripäev kirjutas alles paar nädalat tagasi, et sageli kiirkorras tehtavate seadusemuudatuste valguses on kummastav, et justiitsministeerium ja riigikogu pole auku lappinud vaatamata riigikohtu kriminaalkolleegiumi suunisele.

Muidugi on juhtumeid, kus saneerimist kasutatakse venitustaktikana pankroti edasilükkamiseks. Kuid eeldada, et ettevõtjad ongi sellised, on sama kui väita, et kõik politseinikud või arstid võtavad altkäemaksu. See on lihtsalt vale.

Usaldus loeb

Ilmekas näide edukast saneerimisest on Võru mööblitootja AS Wermo. Äripäev on kirjutanud, kuidas firma tuli tänu saneerimisele kolme aastaga raskest seisust edukalt välja, muutis kliendibaasi ja tooteportfelli. Ettevõte on tasunud kõik võlausaldajate võlad, jõudnud kasumisse ja investeerib jõudsalt seadmetesse, sest seni peamiselt allhangetele keskendunud Wermo on võtnud suuna oma mööblisarjade loomisele.

Tõsi, kokkulepped eeldavad usaldust ja täielikku läbipaistvust. Ses mõttes saab tuua ka näiteid, kus isegi siiras soov võlad tasuda ning firma taas jalgele aidata ei aita. Mõtleme vaid Oliver Kruuda piimatööstusele Tere, keda lihtsalt ei usaldata. Või Facio järglasele Riitole. Kuid need ongi näited, et saneerimine ei pruugi toimida, kuid ei tähenda kaugeltki seda, et saneerimine üldse ei toimi. Vastupidi.

Kui me firmade päästmist juba ette kardame, siis tekibki olukord, mida tabavalt kirjeldas saneerimisnõustaja ja jurist Urmas Tross. Tema sõnul alustavad ettevõtjad firma päästmisega liiga hilja. Nii takerduvad osapooled hirmudesse. Ettevõtja ebaõnnestumisse ja võlausaldajad usaldamatusesse.

Olukorra hindamiseks ja otsuse tegemiseks sobib hästi näiteks mänguteooria. Kui paistab, et firma on tupikus ja usume, et tema edasine saatus on nullsummamäng, kus ühe võit tähendab teise kaotust, siis pole saneerimisega mõtet edasi minna ning firma tuleks pankrotti lasta. Kui aga on näha ja on usku, et tegu võib olla pluss-summa mänguga, kus kokkuleppel võivad mõlemad osapooled sellest võita, siis tasub saneerimine ära.

Minu Äripäeva kasutamiseks logi sisse või loo konto.