Võtame tööle täiskohaga robootikaministri

Veel sel nädalal peaks saama avalikuks analüüs, kuidas muuta Eesti ­õigusruumi, et see soosiks uute tehnoloogiate arengut. Vaheraportis soovitasid Triniti advokaadid töötada välja robootikaseaduse.

Äripäeva hinnangul on Eestil praegu väga hea võimalus muutuda Euroopas ja ka kogu maailmas riigiks, mis kuulub ­uute tehnoloogiate eestvedajate ja katsetajate hulka. Meie trumbiks võiks selles konkurentsis olla just õigusruum. Oleme liiga väikesed ja vaesed, et ise erinevates sektorites uusi tehnoloogiaid arendada, sobime riigina aga hästi arendajate katsepiirkonnaks, kui suudame uutele tehnoloogiatele luua seadusandliku raamistiku, mis innovatsiooni soosib.

Eesti poliitikud ja ametnikud seadsid kaks aastat tagasi tänuväärse eesmärgi – muuta Eesti riik isejuhtivate autode katseriigiks. Meil tasub seda teemat aga vaadata palju laiemalt.

On palju valdkondi, kus praegu inimeste tehtavat tööd hakkavad tulevikus tegema robotid ja algoritmid. Näiteks avalikud teenused ehk ametnike asemel võiks riigi- ja kohalikud omavalitsused palgata robotid. Vanurite hoolduses, hotellides, panganduses, väärtpaberitehingutes, meedias, õigusalaste vaidluste lahendamisel ja paljudes teistes sektorites hakkavad inimesi asendama robotid. Seda protsessi pole võimalik muuta.

Ruttame aeglaselt

Praegu on tehnoloogia arengu üheks takistuseks see, et seadused ei jõua tehnoloogiate muutumisega sammu pidada. ­Õigusruumis on palju halle tsoone, millele seadusloojad pole osanud mõelda ja lahendusi pakkuda. On risk, et me ei suuda liikuda edasi piisava kiirusega. Teine riskikoht on ülereguleerimine. Innovatsiooni võib pidurdada see, kui seadustik on segane, aga ka see, kui valdkond on ülereguleeritud. Kuigi tegutseda tuleb kiiresti, on mõistlik enne otsuste langetamist üheksa korda mõõta.

Üks oluline teemaring puudutab ­eetilisi ning moraalseid küsimusi. Advokaadid Karmen Turk ning Maarja Pild tõid äärmuslikuks näiteks otsustamise, kelle valib isesõitev auto liiklusõnnetuse ohvriks. Praegu käituvad liiklusõnnetuse asjaosalised intuitiivselt. Isejuhtiv sõiduk on aga suuteline olukorda väga kiiresti hindama ja otsustama, kelle ta ohvriks valib. Robotit on võimalik programmeerida kindlaid valikuid tegema. Kuid kes on see, kes otsustab, milline valik teha? Kui robotil ongi valida ainult halbade variantide vahel, siis kelle ta tapab? Mida varem me Eestis sellistel teemadel selguse saame, seda parem.
Või natukene lihtsam küsimus. Kui vana peab olema laps, et ta võiks istuda üksinda isesõitvasse autosse ja hommikul kooli (või lasteaeda) sõita ning pärast sealt edasi trenni ja hiljem tagasi koju sõita?

Enne läheb jumala päike looja, kui tehnoloogia arenguga seotud lahendamist vajavad küsimused suudame ära küsida, neile vastuste otsimisest rääkimata. See aga ongi Eesti võimalus. Oleme juba alustanud ning nüüd on oluline jälgida, et kõik kiiresti liiguks.

Anname endale aru, et tööd on palju. Realistlik on, et õigusliku raamistiku paneks paika järgmine riigikogu. See aga tähendab, et poliitikud peavad kohe käised üles käärima, et erakonnad jõuaksid järgmise aasta sügisel algavaks kampaaniaks oma põhimõtted paika panna.

Jüri Ratase valitsusel tasub aga alustada sellest, et kaotada ära riigihalduse ministri ametikoht ning selle asemel võtta tööle robootikaminister, kes kogu protsessi juhib ning selle tulemuslikkuse eest ka vastutab.