Ise tean, palju endale palka maksan

Eestis on järjest rohkem ettevõtjaid, kes eelistavad maksude optimeerimiseks võtta oma tasu välja mitte palga, vaid dividendina. Eelmisel aastal oli alampalka või alla selle teenivate juhatuse liikmete keskmine tegelik sissetulek üle 5000 euro kuus. Selliseid firmajuhte oli mullu 1430 ning see arv on viimastel aastatel jõudsalt kasvanud. Kuna dividendide pealt ei maksta sotsiaalmaksu ega pensionikindlustusmakseid, on siin probleemiks eelkõige riigil saamata jääv maksutulu.

Äripäeva toimetuse hinnangul on riigiametnikest silmakirjalik rääkida ausast palgamaksmisest ja rõhuda ettevõtjate eetilisusele ning jätta samal ajal pikkade aastate vältel see kõigile teada probleem seadusliku lahenduseta.

Habemega lugu

Tants dividendide ja sotsiaalmaksu ümber on käinud juba üle kümne aasta. Maksu- ja tolliameti hinnangul on dividendi teatud juhtudel võimalik käsitleda juhatuse liikme tasuna. 2009. aasta kohtuotsuse järgi on selleks vajalik aga täpsem regulatsioon, mida pole senini sündinud.

Mõni aasta tagasi meediasse paiskunud OÜtamiste valguses nentis ka toonane maksu- ja tolliameti juht Marek Helm, et ega ettevõtteid selleks looda, et makse maksta. Kui ettevõtja on taiplik ja leiab viise, kuidas maksude maksmisest hoiduda nii, et juriidiliselt on kõik korras, seadusega pahuksis ei olda, siis mida tohib talle ette heita? Maksude laekumine sõltub Helmi sõnul ikkagi maksukultuurist ja õiglustundest.

Selge seadusemuudatuse asemel ongi maksuameti ja rahandusministeeriumi suunalt seni aeg-ajalt kuulda üksnes üleskutseid olla oma sissetulekute jaotamisel eetiline ja järgida sotsiaalmaksu tasumisel solidaarsusprintsiipi.

Kõrged moraalsed väärtused kaunistavad loomulikult iga inimest ja eriti ettevõtjat, kuid kui asi puudutab sissetulekuid, on kõigile üheselt mõistetavate reeglite olemasolu eetilise käitumise parim tagatis.

Maksuameti peadirektori asetäitja ­Rivo Reitmann nõustus, et ettevõtjad ootavad ilmselgelt selgemat juhist, kuidas on seaduslik sissetulekuid jaotada.

Üheks põhjuseks, miks seni selgema regulatsioonini jõutud ei ole, on ilmselt ametnike aja- ja ressursipuudus. Kui valitsuses sünnivad järjest uued kiireloomulised maksumuudatuste ideed, jätkub ametnikel aega tegeleda vaid tulekahjude kustutamisega ning maksutulude laekumise mahu mõttes vähekriitiline dividendide ja juhtimistasu teema jääb tagaplaanile.

Peaasi, et piinlik pole

Lõputult seda siiski ignoreerida ei saa, sest koos sotsiaalmaksu maksmisest kõrvalehiilivate firmajuhtide arvu kasvuga kinnistub ka mõtteviis, et nii toimida ongi hea ja õige. Eesti kõrged tööjõumaksud ja ettevõtjate seas ebapopulaarsed maksumuudatused annavad sellisele protestivaimule piisavalt kütet.

Õnneks on Eestis palju eetilisi ettevõtjaid, kes ka endale palga määramisel lähtuvad ausalt sellest, kui suur nende ettevõtte juhtimisel tehtava töö väärtus tööturul tegelikult olla võiks. Hea mõõdupuu võiks olla näiteks see, kas oma palganumbri suuruse väljaütlemine jõululauas heale sõbrale või sugulasele valmistab piinlikkust ja nõuab mingeid täiendavaid selgitusi või ei. 

Kui palgast rääkimine piinlikkust ei tekita ja seadusega pahuksisse ei minda, on kõik ju korras.