Toome käsitööviina kapi tagant välja

Kui Eesti kohalik käsitööõlu on ilmunud iga enesest lugupidava söögi- ja joogikoha joogikaardile ning peenemates kohtades saab küsida ka kohalikku siidrit või veini, siis väiketootja viina restoranis tellida ei saa. Kange alkoholi koduköögis või turismitalus valmistamine on Eestis keelatud ning karistatav on isegi viina ajamiseks vajaliku aparatuuri omamine. Traditsioonilist seto hansat korrakaitseorganite vaikival teadmisel siiski aetakse ja laatadel ka pakutakse.

Äripäev leiab, et kästiööviina tootmine tuleb mõistlikul viisil seadustada ning traditsioone järgivaid hansameistreid ei tohiks seaduse silmis võrdsustada kõigest kättejuhtuvast odavat puskarit tootvate salaviinaajajatega.

Väiketootmine on kogu maailmas tõusev nähtus. Vahepealsete aastate üleilmastumisele ja suurte brändide domineerimisele on vastukaaluks tekkinud arvestatav turg isikupärastele, kohalike traditsioonidega käsitöötoodetele. Õllerevolutsioonist hakati Eestis rääkima viis aastat tagasi, kui esimesed väiketootjad oma käsitööõlled suurtega konkureerima tõid. Tänaseks on käsitööõlu muutunud nii populaarseks, et isegi suurtootjad on oma tootevalikut laiendanud käsitööõlut meenutavate maitseõlledega.

Kange alkoholi turul on maailmas märgata sarnaseid trende. Kui näiteks viskihällis Iirimaal toodeti vahepealsetel aastatel viskit sisuliselt vaid kahes suuremas tehases, siis tänaseks on erinevaid tootjaid juba enam kui poolsada.

Euroopas ringi reisides on üsna tavaline, et kohalikus söögi- või ööbimiskohas pakutakse kas söömaaja alustuseks või lõpetuseks pits kohapeal valminud kanget napsi. Eestis seda seaduslikult teha ei saa, kuid tegelikult on Setomaale sattunud turistid ilmselt siiski soovi korral hansat maitsta saanud.

Hansa on avalik saladus, selle kange napsi põletamisest erinevates taluköökides teavad nii riigikogu liikmed kui kohalikud kordnikud. Õnneks ei ole hansameistreid erinevalt teistest puskariajajatest seni avalikult karistama hakatud, kuigi seadus seda võimaldab. Õigusriigile kohane selline olukord aga ei ole – seaduse ees on kõik võrdsed ja kui soovime kultuurilistel või muudel põhjustel teha kellelegi erandeid, tuleb see ka seadustega sätestada.

Kuni alkoholi müük ja selle tarbimine on Eestis legaalne, ei ole põhjust kehtestada kunstlikke piiranguid, et väiketootjaid sellelt turult eemal hoida. Nad peavad lihtsalt järgima kindlaid reegleid, et tagada toodete kvaliteet.

Võib ju väita, et hansa seadustamine võtab sellelt ära romantilise mõisa või kroonu tagant varastamise kuvandi. See on ilmselt tõsi, nagu on tõsi ka see, et seadustamisega kaasnevad nõuded tootmisele ja seadusliku müügiga lisanduvad maksud muudavad joogi oluliselt kallimaks. Kuid mõisa- ja kroonuaeg on Eestis läbi ning oma riigi tagant varastamine ei ole mitte romantiline, vaid alatu. Seadustamine võimaldab aga isevalmistatud jooki senisest laiemalt, soovi korral ka piiri taga, levitada ja sellelt ka legaalset tulu saada. Käsitöötooted ongi reeglina kallimad kui masstoodang, tarbija saab sellest aru ning on nõus eksklusiivsuse eest rohkem maksma.

Kange alkoholi väiketootmisne on euroopalikule alkoholikultuurile omane nähtus, mis kasvatab tarbijate teadlikkust ja nõudlikkust. Kultuursemad alkoholitarbijad tähendavad kokkuvõttes ka vähem liigjoomist.