Valija lolliks pidamine maksab kätte

Vastsed toetusnumbrid peaksid aga sundima peast haarama iga peaministri. Keskerakonna 20,5 protsenti toetust on ka n-ö ajalooliselt kehv, kuid kõnekam veelgi on tõsiasi, et sellal kui opositsioonierakondade summaarne toetus on 58 protsenti, on valitsuserakondade valijatoetus kukkunud 36 protsendile.  22protsendine vahe näitab, et Keskerakonna juhitud võimuliit ei ole puusse pannud sugugi mitte ainult oma otsuste selgitamisega, vaid ka tehtud tegudega.

Nõrguke nii seest kui ka väljast

Eelmisel nädalal haripunktini jõudnud valitsuskriis Urmas Reinsalu umbusaldamise näol näitas, et valitsus ei paista nõrguke mitte ainult väljastpoolt, vaid on ka sisemiselt habras. Reinsalu ametisse jäämine, ilma et ainumaski parlamendi liige oleks esitatud umbusalduse vastu hääletanud, räägib ise enda eest. Parlamentaarne matemaatika ei võimaldanud seekord uut võimuliitu kokku klopsida, ent rusikas jäi valitsuserakondadel taskusse ikkagi. Ennast Ratase ümmargusel juhtimisel igast konfliktist distantseeruda üritav Keskerakond peab edaspidigi kannatama IRLi ja sotsiaaldemokraatide katseid võimutekki teineteise pealt ära kiskuda. 

2019. aasta riigikogu valimiste kampaania on alanud kahetsusväärselt vara, ent kord alanuna on teda pidama saada juba raske. Selle vastne tunnistus on Keskerakonna plaan valimistele minna pensionite suurendamise lubadusega vastukaaluks sellele negatiivsele tähelepanule, mida valitsusliit on saanud töötavate pensionäride sissetuleku kärpimise eest. Kava suurt osa elektoraati pelga rahaga partei toetajate rüppe tagasi meelitada ei ennusta valimisteks sisulisi teemasid.

Meeleheitlikke pingutusi oma olemasolu tõendamiseks hakkab eeldatavasti tulema IRLi poolt: nende toetus on juba jälle alla valimiskünnise, rohelistega ühe pulga peal. EKRE ei pruugi oma praegust toetust valimistel häälteks konverteerida, SDE-l aga võib tarvis minna mitutki väikest võidukat sõda, et Reinsalu kaasuses vaiba alla lükatud väärtusi sealt jälle üles leida ja ette näidata. Reformierakond seevastu naudib nüüdseks äraõpitud opositsioonisolemist ja võtab sellest viimast – et ilma juhita pole tahtmist ega vajadust kinnisilmi valitsusse tormata, seda näitasid eelmise nädala sündmused selgesti.