Valija lolliks pidamine maksab kätte

Peaminister Jüri Ratas usub, et valitsus­erakondade reitingu languse põhjuseks on heade otsuste kehv selgitamine. Sellest võib järeldada, et valitsuse meelest on valija rumalavõitu: head otsused tuleb tema jaoks tagantjärele heaks rääkida, muidu ei saa ta aru, et need on head.

Äripäev kahtlustab, et lugu on pigem vastupidi: valija on asjadest päris adekvaatselt aru saanud ning just see ongi valitsuserakondade reitingu kukkumise põhjus. Ja kui see on nii, siis on reitingu kõva kolinaga kukkumine küllaldane põhjus peeglisse vaadata ja küsida, miks lai avalikkus ja kitsamalt elektoraat seesugust tagasisidet annab.

Muidugi, olla võimul tähendabki teha otsuseid – ja teha otsuseid tähendab olla tule all. Suures plaanis kipub võimul olemine tähendamagi reitingu langust ja opositsioonis valitsuse kritiseerimine olema hea võimalus populaarsuse suurendamiseks. Mäletatavasti juhtis pikki aastaid opositsioonis istunud Keskerakond enamasti erakondade reitingute tabeleid ning võimuliite moodustanud ja dikteerinud Reformierakond oli toetusnumbrite poolest tavaliselt teisel kohal. 

Vastsed toetusnumbrid peaksid aga sundima peast haarama iga peaministri. Keskerakonna 20,5 protsenti toetust on ka n-ö ajalooliselt kehv, kuid kõnekam veelgi on tõsiasi, et sellal kui opositsioonierakondade summaarne toetus on 58 protsenti, on valitsuserakondade valijatoetus kukkunud 36 protsendile.  22protsendine vahe näitab, et Keskerakonna juhitud võimuliit ei ole puusse pannud sugugi mitte ainult oma otsuste selgitamisega, vaid ka tehtud tegudega.

Eelmisel nädalal haripunktini jõudnud valitsuskriis Urmas Reinsalu umbusaldamise näol näitas, et valitsus ei paista nõrguke mitte ainult väljastpoolt, vaid on ka sisemiselt habras. Reinsalu ametisse jäämine, ilma et ainumaski parlamendi liige oleks esitatud umbusalduse vastu hääletanud, räägib ise enda eest. Parlamentaarne matemaatika ei võimaldanud seekord uut võimuliitu kokku klopsida, ent rusikas jäi valitsuserakondadel taskusse ikkagi. Ennast Ratase ümmargusel juhtimisel igast konfliktist distantseeruda üritav Keskerakond peab edaspidigi kannatama IRLi ja sotsiaaldemokraatide katseid võimutekki teineteise pealt ära kiskuda. 

2019. aasta riigikogu valimiste kampaania on alanud kahetsusväärselt vara, ent kord alanuna on teda pidama saada juba raske. Selle vastne tunnistus on Keskerakonna plaan valimistele minna pensionite suurendamise lubadusega vastukaaluks sellele negatiivsele tähelepanule, mida valitsusliit on saanud töötavate pensionäride sissetuleku kärpimise eest. Kava suurt osa elektoraati pelga rahaga partei toetajate rüppe tagasi meelitada ei ennusta valimisteks sisulisi teemasid.

Meeleheitlikke pingutusi oma olemasolu tõendamiseks hakkab eeldatavasti tulema IRLi poolt: nende toetus on juba jälle alla valimiskünnise, rohelistega ühe pulga peal. EKRE ei pruugi oma praegust toetust valimistel häälteks konverteerida, SDE-l aga võib tarvis minna mitutki väikest võidukat sõda, et Reinsalu kaasuses vaiba alla lükatud väärtusi sealt jälle üles leida ja ette näidata. Reformierakond seevastu naudib nüüdseks äraõpitud opositsioonisolemist ja võtab sellest viimast – et ilma juhita pole tahtmist ega vajadust kinnisilmi valitsusse tormata, seda näitasid eelmise nädala sündmused selgesti.