Soojendame end sinu mure paistel

Avalikult võiks üldiselt teada olla, et selle või teise haigla selle või teise osakonna sulgemine ei ole ühegi ministri pädevuses. Ammugi on see teada ministritele endile. Ometi ei pidanud ei peaminister Jüri Ratas ega tervise-ja tööminister Jevgeni Ossinovski paljuks Lõuna-Eestisse kohale kihutada, täismõõdulisi poliitetendusi anda – teades, et kogu sellel trallil mingit muud mõtet ei ole kui eneseeksponeerimine inimeste mure taustal. 

Hirmul on suured silmad

Sest inimeste mure on ju arusaadav. Mingi asutuse kinnipanemine, mõne teenuse pakkumise äralõpetamine või asjade seisu ümberkorraldamine teeb alati ärevaks – enamasti tekitab see tunnet, et midagi võetakse ära ja asemele ei pakuta midagi.  Ratsionaalselt võttes aga ei juhtu vähemalt seekord midagi hirmsat. Mitte ühegi naise laps ei jää sellepärast ilmale tulemata, et ta ei saa sündida Valgas või Põlvas. Ta sünnib lihtsalt Tartus või Võrus –  samuti toredad Eesti linnad ilmaletulemiseks. Ka Raplas ja Haapsalus ei ole enam sünnitusosakondi, ometi pole ükski titt selle pärast ilmale tulemata jäänud.

Jah, väike on sageli tore, mugav ja armas. Paratamatult on aga võimalusi ja kompetentsi rohkem suuremates keskustes. Sama kipub kehtima mitmes teiseski valdkonnas.  Siit ei pea tegema järeldust, et kogu elu ja teenused võivad ja peavadki pisematest paikadest lahkuma. Aga olgem nüüd mõistlikud: Eesti vahemaad, ammugi veel Lõuna-Eesti omad eraldi võttes ei ole nii pöörased, et sünnitajad hätta jääksid. Lapse sünd autos jäi harulduseks ka pärast Rapla ja Haapsalu sünnitusosakonna sulgemist, jääb ka nüüd.

Teine näide on Hiiumaa praamiühenduse oma. Hiidlaste mure on reaalne, aga täitsa selge on, et majandusminister seda Rukki kanalit ise sügavamaks kaevama ei lähe ja Kristen Michal ka ei käinud seda tegemas. Teisest küljest on selle mure jõudmisel suure kella külge oma ja oluline osa poliitilisel võitlusel – asja ajasid kuumaks kohalikud reformierakondlased.