Pensionireformijad lõid vedelaks. Häbi

Kõige halvem on, et ainult valimistele mõtlevad poliitikud seadsid kahtluse alla pensionisüsteemi suurema paindlikkuse üleüldse, kirjutab Äripäev juhtkirjas.

Äripäev

Juhtkiri
Foto: Anti Veermaa

Valimiste lähenemine muudab poliitikud ettevaatlikuks: sisulisi otsuseid vastu võtta ei taheta. Ühelt poolt soovist mitte riskida võimaliku kriitikaga kampaania ajal – üksteise tegemistel hoitakse kiivalt silma peal ja isegi sisutu kriitika võib selle või teise partei häältesaagi suuruse löögi alla seada. Teisalt on aga põhjus ilmselt labane ignorantsus: programme koostades ja ideoloogilist baasi värskemaks viksides ongi erakonnad mõtetega juba tulevas aastas, valimispäevas. Neid lihtsalt ei huvita peale järgmise valimistulemuse suurt miski.

Äripäeva meelest on pensionireformi edasilükkamine erakordselt kahetsetav. Veelgi enam, suurem paindlikkus, mida oleme juhtkirjades tervitanud, on seatud küsimärgi alla üleüldse.

Vaja ikka analüüsida, ärme teeme uisa-päisa, pikaajalise mõjuga otsus ja kõik see muu jutt, mis edasilükkamise põhjenduse juurde käis – kõik see pole ju otseselt vale. Aga venitamisotsuse tegeliku tagapõhja reedab rahanduskomisjoni esimehe Mihhail Stalnuhhini öeldu: “Vaadake, praegu hakkavad kõik väga palju asju lubama, tegelikult peaksid lubama ja tegema need inimesed, kes hakkavad selle eest ka vastutama. Ma ei arva, et meil (praegusel koosseisul – toim) oleks mõistlik kiirustada ja põhimõttelisi otsuseid selliselt vastu võtta.”

Siia ongi koer maetud. Ärme lihtsalt tee praegu midagi. Oleme vait, valmistume tasapisi valimisteks, ja tühja kõigist põhimõttelistest probleemidest, mida oleks vaja lahendada. Eks siis pärast järgmisi valimisi jälle vaata, kui võim jagatud. Mine tea, kas meie siis üldse pirukast tüki saame, me ei hakka siin ka niisama ja ilmaasjata mingeid asju tegema, oma poliitilist nahka parkida laskma, asja ees, teist taga.

Uurime, aga ei tea, mida

Seda, mida üleüldse analüüsida tahetakse, ei tea härrased rahanduskomisjonist veel isegi. Küllap saab ülesande püstituse peale mitu head kuud kulutada ja kui ajakirjandus teema vastu ülearu intensiivset huvi ei peaks ilmutama, siis teema üldse vaiba alla lükata. Jalust ära. Keeruline asi ikkagi, pikaajalise mõjuga.

Esimese samba reformi menetlemine riigikogus on kah hea põhjendus: ainult et kuskil pole kirjas, et teist sammast samal ajal reformida ei võiks kui esimest. Tarvis on ainult, et remontijad ise ikka kõiki sambaid koos vaatleksid, mitte igaüks oma joru ei ajaks.

Laiem põhjus, miks pensioniteemat puutuda ei taheta, on IRLi esimehe Helir-Valdor Seederi kriitika pensionisüsteemi aadressil. Mingeid sisuilsi lahendusi tal küll pakkuda pole. Aga pidevalt valimiskünnise piiril hinge vaakuval erakonnal on praeguses valitsuses siiski kolmandik kohti, kusjuures erakonna esimees valitsusse ei kuulu – tema võib lammutada, kus aga tahab ja mida tahab. Seedri pidurdamised on valitsusliidule mitmelgi puhul peavalu valmistanud. Mõnel juhul on sellest asja enda arengu seisukohalt kasu ka, nt tasuta ühistranspordi kraaviajamise asjus. Teistel juhtudel käib sihitu jauramine.

Teisalt, küüniliselt võiks ju väita, et parem ongi, kui keskerakondlik valitsus keerulisi probleeme ei lahenda. Nägime maksureformi puhul niigi, milleks te võimelised olete. Aga selles on Priit Alamäe nimega seostatava uue poliitilise jõu senistel eestkõnelejatel küll tuline õigus: Eesti ees seisab hulk pikaajalist lahendust vajavaid probleeme, mille lahendamisel on eluliselt tarvilik valimistsüklitest üle ja kaugemale vaadata. Pensionisüsteem on selgesti üks neist.

Pensionireformijad lõid vedelaks. Häbi

Seotud lood

Hetkel kuum

Hetkel kuum

Podcastid

Enimloetud

Viimased uudised