Jaga lugu:

Teist sammast saab ja tulebki painutada

Loodav võimuliit võib võtta suuna teise pensionisamba muutmiseks, arvestades, et tehakse pikaajalise mõjuga paljusid puudutav otsus.

Foto: Anti Veermaa

Äripäeva meelest pole teine pensionisammas mingi püha lehm, mille poole keegi vaadatagi ei tohi, puutumisest rääkimata. Vastupidi, praegune teise samba ülesehitus on tõepoolest üsna jäik, mistõttu on see ebaefektiivne, tootlus väike ja vajaks paindlikumaid lahendusi. Seega, teine sammas võib vabalt olla koalitsioonikõneluste laual ning vahest lausa peabki seal olema. Samas pole tegelik elu sama lihtne kui mõni valimisloosung ning niisuguseid kaalukaid otsuseid ei saa teha omaenese minast lähtudes või populaarsusreitingu nimel.

Eelfinantseerimisel põhinev teine pensionisammas on igast otsast vaadates mastaapne. Sammas on kohustuslik alates 1983. aastal sündinutele, aastatel 1942–1982 sündinutele oli liitumine vabatahtlik. Töötav inimene maksab pensionifondi 2 protsenti, millele riik lisab sotsiaalmaksu arvelt 4 protsenti. Väljamakseid hakatakse tegema vanaduspensionieas ja sellele on seatud piiranguid. Pensionsambaga on liitnud üle 730 000 inimese, sambasse on kogunenud 4,2 miljardit eurot.

Seda arvestades tuleks hoolikalt läbi mõelda, milliseks võivad muudatuste puhul kujuneda mõjud majandusele ja riigile tervikuna. Võimalusi on mitu, peaasi on last mitte pesuveega välja visata. Piiratust ei peaks asendama lausvabatahtlikkus, see viiks vaid ühest äärmusest teise. Innustav element teatud kohustuse kaudu võiks põhimõtteliselt säilida. Ammugi ei tohi teise sambasse kogutud raha vaadata kui vahendit mingite jooksvate kulude lappimiseks või hõlpsat lahendust kallite valimislubaduste finantseerimiseks.

Samas peaks inimesel olema oma tulevikule mõeldes senisest rohkem vabadust näiteks ise fonde valida või lubada ise teha teise sambasse koguneva summaga investeeringuid lisaks fondidele. Samuti võiks kaaluda võimalust, et saaks pensionifondi laekunud raha endale teatud tingimustel laenata (nt hariduskulude või tervishoiukulude või eluaseme soetamisega seotud kulude katteks). Mõelda tasuks väljamaksete süsteemi paindlikkusele, see motiveeriks ka kogumist. Praegu on see üles ehitatud kindlustusseltsile, on kohmakas ja kulukas ning osa kogutud rahast läheb inflatsiooni tõttu raisku.

Teise pensionisamba muutmise vastased on hoiatanud, et sel otsusel võivad olla majandusele hukatuslikud tagajärjed. Liiga suurt draamat pole siiski mõtet teha.

Pensionisammastest on Tallinna börsile investeeritud vaid 1,3%. Kui pensionifondid hakkaksid mitte börsil olevate firmade finantsinvestoriteks, siis tooksid nad seeläbi need firmad kaugemas perspektiivis börsile. Praegu on meil tänu LHV-le esimesi märke, et pensionifondidest on saanud äriideede üks rahastamisallikas ehk väikene konkurents pankadele (E-piima uus tööstus ja muu). Kui Eesti riik hakkaks andma välja võlakirju, siis saaks ka sellest inimesed pensionifondide vahendusel osa.

Ka eriti innukad sambalammutajad erakonnast Isamaa peavad mõistma, et otsuseid, mille mõju ulatub aastakümnete taha ja mis puudutavad otseselt kogu ühiskonda, ei tehta oma minast lähtuvalt. Isamaa esimehe Helir-Valdor Seederi argument, et tema teise sambasse ei usu, ei ole kuigi veenev muudatuste alus. Pealegi ei ole tuliseks kiirustamiseks mingit vajadust, sest valija ei andnud selleks tugevat mandaati. Tuletame poliitikutele meelde, et tegemist on siiski riigi pikaajalise kava ja lubadusega, millel on juba ligi 20aastane ajalugu. Riik ei tohi oma usaldusväärsust kodanike ja maksumaksjate silmis maha mängida. Arukas oleks teemat mitte kohe valitsuse tegevusprogrammis kivisse raiuda, vaid võtta parima lahenduse otsimiseks aega – sõnastada suund, teha analüüsid.

Jaga lugu:
Hetkel kuum