Raghuram Rajan • 15. august 2010 kell 6:07

Arvamus: majanduslik julgeolekulõks

Kuigi maailm üha rohkem integreerub, ujub sõna “julgeolek” ikka ja jälle pinnale, näiteks “toidujulgeolekuna” või “energiajulgeolekuna”. Tavaliselt tähendab see, et mingi riik loob ja kontrollib tootmisfonde, maksku mis maksab, kirjutab IMFi endine peaökonomist, Chicago ülikooli Boothi ärikooli rahandusprofessor Raghuram Rajan.

 Nii kasvatavad Araabia riigid kõrbes veejanuseid teravilju ja Hiina omandab osaluse Sudaani naftafirmades. On need majanduslikult mõttekad tegevused? Kui mitte, siis mida peaks maailm tegema, et vähendada vajadust nende järele?

Alustagem välisressursside omandiõigusest. Võiks arvata, et riik, mis omab välismaist naftat, saab kasutada müügikasumit, et isoleerida oma majandus nafta kõrgetest maailmahindadest. Majanduslik mõte sellel aga puudub. Maailmaturg hindab naftat selle alternatiivkulu järgi. Selle asemel, et subsideerida hinda siseriiklikul naftaturul, pakkudes sellega siseriiklikele tootjatele ja tarbijatele stiimulit kasutada liiga palju naftat, on palju mõttekam lasta siseriiklikul hinnal tõusta rahvusvahelise hinnatasemeni ja jagada ettenägemata kasum välismaistest naftavarudest elanikkonnale.

Peamine on, et täiendavate välismaiste naftavarude omamine ei tohiks mõjutada fundamentaalseid majandusotsuseid. Väikeste võimsate huvirühmade rakendatava poliitilise surve tõttu kulutatakse ettenägemata kasumid siseriiklikult paratamatult mõttetutele subsiidiumidele. Seetõttu ei tee riik optimaalseid majanduslikke otsuseid.

Kas välisressursside ostmine võiks viia stabiilsema rahvusliku tuluni? Tagasi vaadates tundub ostmine alati tulutoov, kui ressursi hind on tõusnud. Kui aga naftahind langeb, kannatavad kodanikud võrreldes mujale investeeritud rahaga sissetuleku ja heaolu vähenemise all. Eeldusel, et välismaised naftavarud olid ostu hetkel õigesti hinnatud, saab riik kasu ainult siis, kui selline ost aitab tulusid tasakaalustada. Ometi võivad need ostud suurendada tulude ebastabiilsust isegi riigi puhul, mis suurel määral naftale loodab.

Näiteks on suurriikides nagu USA ja Hiina, mille osa maailma nõudluses on väga suur, nafta maailmaturuhind tõenäoliselt kõrge, kui riik jõuliselt kasvab ja kodanikel on suured sisetulekud. Samas oleks see hind ilmselt madal, kui riigil halvasti läheks. Välismaised naftavarud on sellistel juhtudel kehv kaitsevall, sest need lahutataks kodanike niigi madalast sissetulekust ja liidetaks kõrgetele tuludele.

Isegi kui naftavarude omamine on kasulik stabilisaator (näiteks väikeses naftat tarbivas riigis), ei ole kindel, et osaluse ostmine välisriikide firmades oleks parim strateegia. Riigi varaõigused välismaistes naftavarudes vähenevad tõenäoliselt naftahinna tõustes. Isegi kui välisfirma ei hakka oma vähemusosanikke välja sööma, on selle valitsusel kiusatus välisomanikud nende õigustest ilma jätta ootamatute maksude abil (kui valitsus on tark) või riigistamise kaudu (kui see seda ei ole). Eriti tõenäoline on see siis, kui valijad tagantjärele tarkuse ja populistliku ässitamise tõttu tunnetavad, et varad on liiga odavalt maha müüdud.

Kuid võib-olla ei kardagi riigid tegelikult nii väga kõrgeid hindu, vaid kogu turu kokkuvarisemist ja laskumist sõltumatusse hullumeelsesse maailma, kus naftat napib, mitte ükski riik ei soovi võimaldada selle poolt toodetava naftaga kauplemist ja puudub maailmaturu tasakaalustav hind. Kui selline olukord peaks tekkima, muutub naftavarude omandamine välismaal üpris tõenäoliselt väärtusetuks, kuna iga riik saaks kasutada naftat üksnes omaenda poliitilistes või lähedalasuvate riikide piirides, kuhu võidakse sisse tungida.

Seda tüüpi maailmas hakkab näiliselt mõttetu käitumine nagu vilja kasvatamine kõrbes toidujulgeoleku tagamiseks mõtet omama. Uurida tuleks alternatiivseid võimalusi, k.a efektiivsem kasutus, mitmekesistamine kergemini ligipääsetavateks aseainete näol ja üldtarbimise vähendamine, kuigi kõigil neil juhtudel on kergem tegeleda energia- kui toidunappusega.

Pealegi on isegi sellises kõledas maailmas keeruline ette kujutada turgu, mis täielikult või pikaks ajaks kokku variseb. Võib kujutleda, kuidas mustal turul kauplejad ja salakaubavedajad ostavad vilja sealt, kus seda on, ja viivad seda müügiks riikidesse, kus seda pole. Kui valitsused ei ehita oma riikide ümber lekkekindlaid tõkkeid, mille kulud oleksid ilmselt takistavalt kõrged, loodaks varjatud maailmaturg.

Sellest hoolimata – ja arusaadavail põhjustel – teevad paljud riigid otsuseid tootmise lokaalse paigutamise ja selle väliskaubanduse vastu kaitsmise kohta, kartes turu kokkuvarisemist sõja, kaubandussanktsioonide või lihtsalt välisriikide lühinägelike otsuste tõttu kaitsta oma elanikkonda hinnatõusude eest.

Paradoksaalselt on juhul, kui riik omaenda julgeoleku tagab, sellel nõrgemad stiimulid vältida turu kokkuvarisemist, mis algselt ajendab julgeoleku otsimist.

Rahvusvaheline leping selle tagamiseks, et riigid ei takistaks eksporti, eriti ülioluliste tarbekaupade osas, välja arvatud väga karmidel ja tõestatavatel ebasoodsatel siseriiklikel asjaoludel, aitaks vähendada hirmu turu kokkuvarisemise ees. Samamoodi aitaks rahvusvaheliste strateegiliste ressursside reservide loomine neutraalsel territooriumil ja neutraalsel juhtimisel leevendada muret poliitiliselt motiveeritud katkestuste pärast.

Kahjuks nõuab see rahvusvahelist poliitilist konsensust, koostööd ja head tahet, mida kõike tänapäeval napib. Seni, kuni me ei ole leidnud kollektiivset tahet, juhib tung riikliku majandusliku julgeoleku järele kollektiivse ebakindluse poole.

Copyright: Project Syndicate, 2010.

Hetkel kuum