Arvamus: majanduslik julgeolekulõks

Kas välisressursside ostmine võiks viia stabiilsema rahvusliku tuluni? Tagasi vaadates tundub ostmine alati tulutoov, kui ressursi hind on tõusnud. Kui aga naftahind langeb, kannatavad kodanikud võrreldes mujale investeeritud rahaga sissetuleku ja heaolu vähenemise all. Eeldusel, et välismaised naftavarud olid ostu hetkel õigesti hinnatud, saab riik kasu ainult siis, kui selline ost aitab tulusid tasakaalustada. Ometi võivad need ostud suurendada tulude ebastabiilsust isegi riigi puhul, mis suurel määral naftale loodab.

Näiteks on suurriikides nagu USA ja Hiina, mille osa maailma nõudluses on väga suur, nafta maailmaturuhind tõenäoliselt kõrge, kui riik jõuliselt kasvab ja kodanikel on suured sisetulekud. Samas oleks see hind ilmselt madal, kui riigil halvasti läheks. Välismaised naftavarud on sellistel juhtudel kehv kaitsevall, sest need lahutataks kodanike niigi madalast sissetulekust ja liidetaks kõrgetele tuludele.

Isegi kui naftavarude omamine on kasulik stabilisaator (näiteks väikeses naftat tarbivas riigis), ei ole kindel, et osaluse ostmine välisriikide firmades oleks parim strateegia. Riigi varaõigused välismaistes naftavarudes vähenevad tõenäoliselt naftahinna tõustes. Isegi kui välisfirma ei hakka oma vähemusosanikke välja sööma, on selle valitsusel kiusatus välisomanikud nende õigustest ilma jätta ootamatute maksude abil (kui valitsus on tark) või riigistamise kaudu (kui see seda ei ole). Eriti tõenäoline on see siis, kui valijad tagantjärele tarkuse ja populistliku ässitamise tõttu tunnetavad, et varad on liiga odavalt maha müüdud.

Kuid võib-olla ei kardagi riigid tegelikult nii väga kõrgeid hindu, vaid kogu turu kokkuvarisemist ja laskumist sõltumatusse hullumeelsesse maailma, kus naftat napib, mitte ükski riik ei soovi võimaldada selle poolt toodetava naftaga kauplemist ja puudub maailmaturu tasakaalustav hind. Kui selline olukord peaks tekkima, muutub naftavarude omandamine välismaal üpris tõenäoliselt väärtusetuks, kuna iga riik saaks kasutada naftat üksnes omaenda poliitilistes või lähedalasuvate riikide piirides, kuhu võidakse sisse tungida.

Seda tüüpi maailmas hakkab näiliselt mõttetu käitumine nagu vilja kasvatamine kõrbes toidujulgeoleku tagamiseks mõtet omama. Uurida tuleks alternatiivseid võimalusi, k.a efektiivsem kasutus, mitmekesistamine kergemini ligipääsetavateks aseainete näol ja üldtarbimise vähendamine, kuigi kõigil neil juhtudel on kergem tegeleda energia- kui toidunappusega.