Ravimatu(?) apluse diagnoos

Pärast seda, kui olin augusti alguses võtnud luubi alla üheaegselt nii riigihaiglas kui enda erapraksistes tegutsevad arstid ning tervikuna Haigekassa lepingupartnerite, ka hambaarstide, dividendimaksmise poliitika, tulvas toimetusse vastukaja nii telefonikõnede kui e-kirjade kaudu.

Kellele ei meeldinud, et Äripäev arste nende käsutuses oleva avaliku raha kasutamise kirjeldamisega „kiusas“. Kes väitis, et äriregistrist ja Haigekassa veebiküljelt kokku kogutud andmed on tegelikult salajased.

Aga oli ka inimesi, kes leidsid, et viimaks ometi saab selgemaks, miks tekivad pikad ravijärjekorrad ja kuidas eraarstid Haigekassa rahaga ringi käivad.

Kordamine ei tee paha. Seega, kuidas võiks meditsiini reformida?

Esiteks, nende arstide jaoks, kes lisaks nn riigihaiglas leiva teenimisele jõuavad pidada ka isiklikke, Haigekassa lepingut ehk avalikku raha kasutavaid erapraksiseid peaks kehtima lihtne reegel.

Kui „kahel toolil“ istuv arst leiab, et ta tahab jätkata nii riigihaiglas praktiseerimist kui enda Haigekassa lepingut pidavas eraäris, peaks ta leppima fikseeritud tootlusega. Selle peaks ette andma valdkonna regulaator ehk Haigekassa.

Kui aga äriinimesest arst leiab, et tal ei ole Haigekassa lepinguga kaasnevat kindlat rahavoogu vaja, käitugu ta enda teenitud rahaga täpselt nii nagu süda lustib. Tehku oskuste ja võimaluste korral kasvõi monopolistlikku Tallinna veeäri tootlust järele.

Teiseks, Konkurentsiamet peaks kindlasti rohkem jälgima meditsiinivaldkonna hinnakujundust. Väikeriigis ja väga spetsiifilisi teadmisi ja oskusi nõudvas sektoris, kus inimesed on tulnud peaasjalikult ühest koolist ei ole konkurents kindlasti mingi olemuslik nähtus, mistõttu on hinnakokkulepped on kerged sündima.

Kolmandaks, Eesti haiglavõrgu arengukava järgi on eelisrahastamise seisus kokku 19 haiglat. Lugesite õigesti, Eestis on 19 haiglat, millesse riik 15 aasta jooksul pumpab kokku 4,4 miljardit krooni. Lõuna-Eestis on neid eriti tihedalt: Valgas, Elvas, Põlvas, Viljandis, Tartus…

See, miks Eestis peab 19 eelisseisundis rahastatavat haiglat olema, on arusaamatu ka Riigikontrollile, kes juhtis ka vastavateemalises auditis sotsiaalministri tähelepanu asjaolule, et enamikku neist haiglatest ei jätku patsiente ega meditsiinipersonali, mistõttu käib alla nendes pakutava teenuse kvaliteet. Pole patsienti, pole praktikat.

Ainult kibekallilt meditsiinitehnikat on neisse tarbetult seisma ostetud. Riigikontroll soovitas juba sel aastal Hanno Pevkuril haiglavõrgu arengukava ajakohastada reaalse Eesti eluga. Elame, näeme.

Neljandaks, suurt ja paljude eranditega meditsiiniturgu ei ole alati võimalik efektiivselt tsentraalselt juhtida. Sotsiaalkindlustuse saajate omavastutus peaks suurenema.

Kui patsient maksab teenuse hinnast mingi proportsionaalse osa ise, tekib tal isiklik huvi otsida kõige parema hinna ja kvaliteedi suhtega teenusepakkuja. Praegu patsiendil sellist majanduslikku huvi ei ole, mistõttu efektiivne vabaturumehhanism ei tööta. Selline muudatus oleks aga poliitiline otsus, mida valimiste-eelselt aastalt oleks ilmselt palju loota.

Niisiis, Haigekassa ehk meie kõigi maksuraha on võimalik efektiivsemalt ja heaperemehelikumalt kasutada. Oleks ainult seda üdini valijate ajudesse immutatud „poliitilist tahet“ rohkem.

Autor: Kadri Paas, Kadri Paas