Restoranitest: Gloria keldri uus tulemine

Kui Gloria kelder alles avati, oli see aastaid minu lemmikkohaks. Eriti meeldis mulle selle saladuslikkus: ainult asjatundjad oskasid või söandasid veinipoe tagasopi kitsukesest praost läbi pugeda, ja neistki vähesed taipasid kamina kõrval seisva laua varakult kinni panna. Justkui veini­paradiis, eriti kui väljas on pime ja külm.

Kuigi kelder on saanud uue peremehe, on miljöö sama õdus kui alati. Ja mis kõige olulisem –saladuslikkus pole kuhugi kadunud, ikkagi jääb mulje, justkui oleks tegemist vaid asjassepühendatute klubiga.

Kamin seekord ei põlenud, aga vaibad, kõverjalgsed tugitoolid ja lauad – kõik on alles. Endiselt katavad seinu veiniriiulid ja fotod meenutavad koha kuulsusrikast minevikku. Meie kiirelt muutuval restoranimaastikul on selline aastakümnete taha ulatuv ajalugu üpriski ebaharilik ja seetõttu eriti väärtuslik.

Väikese restorani kohta on neli eelrooga, kaks suppi, neli praadi, viis desserti ja kolm veinisuupistet rohkem kui küll. Filet mignon (veise sisefileest lõigatud tükk – toim) oli väga maitsev ja külma talve sobivate toekate lisanditega. Kitsejuustusalat ei jäänud suuruselt pearoale alla, maitsev ja kenasti komponeeritud oli seegi. Hea, et me ei otsustanud kolmekäigulise õhtusöögi kasuks, see oleks olnud liiast. Aga salat koos magusaga või pearoog koos magusaga olid just parajad ning andsid põhjust ühe veini järel teistki proovida.

Pudelikaupa müüdavate veinidega on muidugi kõik korras, Gloria riiulitelt leiab ka kõige nõudlikum veinisõber midagi ahvatlevat. Aga lahti teha neid ei raatsita ja klaasikaupa müüdava veini valikus oli vaid kaks punast ja üks dessertvein. Valgete arv jäi küsimata. Esiteks sellepärast, et oli külm õhtu, aga vist ka sellepärast, et võimalus vaid kahe punase veini vahel valida, kui seda üldse valikuks saab nimetada, mind sõnatuks ehmatas ja rohkem ei suutnudki enam midagi pärida.

Selline kitsuke valik kõlbaks jaamapuhvetisse või raamatukogu kohvikusse, aga mitte restorani ja ammugi mitte veinikeldrisse. Veinide sobivuse üle pole põhjust kurta, ikkagi spetsialistide valik: malbec (punase viinamarja sort – toim) sobis filet mignon'i allaloputamiseks ja ka muskaatveinil oleks tarte Tatin'iga (tagurpidi õunakook – toim) sobilik klapp olnud, kui jõuline pohlakeedis poleks kõike üle mänginud.

Vaatamata sellele, et tingimused professionaalsuse avaldumiseks olid viletsad – kaua seda kahte veini ja nelja praadi ikka kirjeldad –, oskas ta olla eriliselt rõõmus ja vahetu. Viimistletud veinipühamus on kerge libiseda teenindaja-teenindatav stamprolli, see tütarlaps aga oli meile veini valades ja toitu tuues eelkõige vahva inimene ja alles seejärel teenindaja, kes ka oma tööd tunneb.