Anu Brümmel koondab Eestis tegutsevad reklaamibürood liitu

Anu Brümmel on tegutsenud reklaamiagentuuri juhina ligi viis aastat. Praegu kuulub talle osalus aktsiaseltsis EMOR ja investeerimisfirmas Haugas.

Oma sõnade kohaselt paelus reklaamiala teda juba sel ajal, kui ta õppis Tartu ülikoolis ajakirjandust. Alates teisest kursusest puudutasid kõik tema kursusetööd reklaami. «Tol ajal (kaheksakümnendate aastate keskel -- toim) oli see väga paeluv teema, kuna reklaami mõiste oli Eestis veel tundmatu,» põhjendab Brümmel oma huvi. «Reklaam jagati teooria järgi kahte kategooriasse -- kapitalistlik reklaam, mis propageeris kaupa, ja sotsialistlik reklaam, mis näitas kauba tootmisprotsessi.»

1991. aastal asutas Brümmel oma reklaamifirma AB & Studio, mille osanike hulka kuulusid lisaks temale veel AS EMOR, AS BFD ja Olavi Tõnisson. 1992. aastal müüsid kolm ülejäänud osanikku osa oma aktsiaid tagasi AB & Studiole. Aktsiakapitali laiendamise kaudu sai 40% firma aktsiate omanikuks Taucher-Yhtiöt Oy. «Pärast seda olime esimene rahvusvahelise kapitaliga reklaamifirma Baltimaades,» märgib Brümmel.

Rahvusvahelise kapitaliga ühinemise rõõm jäi firmale üürikeseks. Samal aastal läks Taucheri kontsern, kuhu kuulus üle kümne väiksema ettevõtte, pankrotti. 1993. aasta talvel ostis Brümmel Taucherile kuulunud aktsiad tagasi. «Tegelikult oli see aktsiate müük üsna inetu soomlastega kokkumängitud lugu,» meenutab üks anonüümseks jääda soovinud AB & Studio töös osalenud inimene. «Taucher pidi saama 40% aktsiatest, nii et Anu veenis teisi osapooli osast aktsiatest loobuma. Mäng käis sisuliselt omakapitaliga, nii et teised osapooled pidid Anu aktsiate tõusu kinni maksma.»

Endise kaastöötaja sõnutsi on Anu Brümmel naine, kes oskab suurepäraselt teistele inimestele oma mõtteid peale suruda. «Inimesed on tema jaoks vahendid, kes lükatakse kõrvale niipea, kui nad ennast ammendavad,» räägib AB & Studio endine osanik. «Tema karjäär koosneb suurest hulgast konfliktidest, kusjuures pealtnäha ei suudaks keegi uskuda, et tegemist on väga domineeriva ja enesekeskse inimesega.» Hoolitsetud ja meeldivalt sõbraliku mulje jättev Brümmel tunnistab, et tema kõige suuremaks komistuskiviks reklaamialal on see, et ta pole suutnud õppida suhtlema ühel tasandil loominguliste inimestega. «Pedandina olen ma selline juht, kes hindab korrastatud firmasid, kus, nii muu hulgas, ollakse ka head sõbrad ja kolleegid,» iseloomustab Brümmel ennast.

«Minu probleem on see, et ma pole suutnud leida endale omasuguseid koostööpartnereid,» rääkis Brümmel. 1993. aastal tekkis Brümmelil AB & Studio ühe kliendi, Telemedia Eesti ASi Soome osapoole kaudu kontakt rahvusvahelise reklaamiketiga J. W. Thompson, kes soovis tuua Baltimaades turule Kelloggsi reklaami. 1993. aasta novembris sai Brümmeli reklaamifirmast tuntud keti assotsieerunud liige.

1994. aastal müüs Brümmel, kes osales firmas Margus Merimaaga kahasse loodud investeerimisfirma Haugas kaudu, pooled reklaamiagentuuri aktsiad Sulo Muldiale. Muldia liitumisega muutus agentuuri nimi AB Muldiaks.

Tänaseks on reklaamiagentuuril üle miljoni krooni võlgu, mille kustutamisega tegeleb Muldia. Võlausaldajate nõusolekul kuulub reklaamifirma likvideerimisele. Selle aasta sügisel ostis Muldia võlgadesse sattunud agentuuri aktsiad Brümmelilt ja Merimaalt ära «hinnaga, mida pole mõtet tuludeklaratsiooni märkida.» Muldia on veendunud, et agentuuri õnnetus lõpus on süüdi Anu Brümmeli oskamatu finantspoliitika.

Brümmel ise ei soovi juhtunut lähemalt kommenteerida, viidates sellele, et pärast aktsiate müüki sõlmisid nad Muldiaga kokkuleppe, mille kohaselt müügi tagamaid ei avalikustata. «Ma arvan, et firma raskustesse sattumises on süüdi mõlemad osapooled,» ütleb ta. «Ma tunnistan, et mina olin tõepoolest süüdi väga paljudes asjades, kuid kogu süüd enda peale ma ei võta.»

«Meie strateegia Suloga oli lihtsalt liiga erinev,» lisab Brümmel. «Nüüd, tagantjärele, on mul väga kahju, et firma, mille ma olin loonud ja mille arendamisega ma olin nii palju vaeva näinud, lõpetas sellisel moel.»

Kuu aega tagasi tegid viis reklaamifirmat Brümmelile ettepaneku hakata tegelema reklaamifirmade liidu loomise ettevalmistamisega. «Anu Brümmel on Eesti reklaamialal üks tõeliselt silmapaistev kuju, tõeline grand old & beautiful lady,» põhjendab agentuuride valikut reklaamifirma Vatson & Vatson juhatuse esimees Marek Reinaas. «Me vaatasime üksteisele otsa ja leidsime, et mitte keegi meist ei ole liidu eesotsas esinduslikum kui tema. Ta on ilus ja kena, ning mitte ainult -- ta oskab ka tarku mõtteid välja pakkuda,» räägib Reinaas.

Anu Brümmel kinnitab, et tänase seisuga pole reklaamifirmade liitu veel loodud. «See on alles üritus, mis ei pruugi lähemal ajal kuhugi viia,» märgib ta.

Juba paar aastat on käinud koos reklaamifirmade ümarlauaklubi, kus agentuuride juhid on üritanud arutada ja kooskõlastada reklaamiturul toimuvat. Kuna klubi töösse ei ole kaasatud kõik arvestatavad agentuurid ning kooskäivate isikute vaated erinevad üksteisest olulisel määral, on see töö jäänud seni tagasihoidlikule tasemele.

«Reklaamiagentuuride juhid on kõik märkimisväärsed ja samal ajal väga edevad isiksused,» iseloomustab Brümmel oma kolleege. Taolise rühma juhtimine on raske ega saa Brümmeli sõnul õnnestuda enne, kui agentuuride juhid pole valmis leppima kokku ühistes mängureeglites.

«Praegu ei oska ma küll öelda, millal reklaamifirmade liit sünnib,» sõnab Brümmel. «Minu jaoks on hetkel oluline see, et ma saaksin need inimesed ühe laua taha kokku ja panna nad üksteisega rääkima.»

Selles, et reklaamifirmade liitu on vaja, Brümmel ei kahtle. Tema sõnul peaks see olema organisatsioon, mis kooskõlastab agentuuride seisukohad, kaitseb ühiseid huvisid ja määrab kindlaks nn hea tava mängureeglid.

Brümmel on seisukohal, et Eestis oleks õige aeg hakata looma senisest erineva struktuuriga reklaamifirmat. «See oleks agentuur, mis valdaks turgu, reklaami ja turunduskommunikatsiooni,» selgitab ta. «Kogu maailmas on reklaamist saamas kommunikatsiooniprotsess.»

Turunduskonsultandina töötav Brümmel on arvamusel, et reklaami tegemisel on kaine arvestus olulisem kui loovus. «Eesti reklaamifirmade hulgas on esikohal emotsionaalsus -- vaata, kui ilusa reklaami me tegime!» lausub ta. «See lähenemine on vale. Inimene, kes reklaami vaatab, peab hüüdma «kui hea toode, ma tahan seda!»,» põhjendab Brümmel oma seisukohta. Inimene, kes jääb vaatama reklaami selle kunstilise taseme pärast, unustab toote. «Need, kes teevad reklaami kunsti nimel, võivad ennast eksponeerida kunstinäitusel,» soovitab Brümmel. «Viie aastaga olen reklaamialal õppinud väga palju ning saanud teada, millised on minu tugevad ja nõrgad küljed,» tunnistab Brümmel. «Ma olen idealist ja mõneski mõttes ajast ees, kuid usun, et selline reklaamikäsitlus nagu minul Eestis veel sünnib.»