Kuigi enamik põllumehi hüüab valitsuse finantseeritavale projektile entusiastlikult kaasa, on sellesse kodeeritud mitmed vastuolud. Esiteks jääb arusaamatuks, miks vajame lisaks põllumajandusministeeriumile, kelle ülesannete hulka kuulub turuinfo kogumine, selle analüüs ning läbirääkimised valitsusega, sama tööd tegema veel teist riigi eelarvest finantseeritavat organit. Pealegi on ministeeriumil välja kujunenud kindlad allikad ja meetodid, uuel kojal tuleks alustada nullist. Jääb mulje, et saadikutel on ükskõik, kuhu maksumaksjate raha paigutada, peaasi, et valijad võiksid saadud tähelepanust rõõmu tunda.

Teiseks läbimõtlematuseks koja loomisel on tõik, et koja kogutavat turuinfot hakkavad ühiselt hankima ja analüüsima nii põllumajandustootjad kui töötlejad, kes on seniajani püüdnud üksteist tooraine varumise eesmärgil vaid välja suretada.

Seadusetegijad ei oleks tohtinud unustada, et põllumajandus-kaubanduskoja rajamisel aluseks võetud Taani mudel ei toimi Eesti oludes. Nimelt on kogu töötlev tööstus Taanis talunike omandus, Eestis aga inimhulga käes, kelle eesmärk on taluniku arvel oma rahakotti täita. Valitsuse abi põllumajanduse toetuseks on tervitatav. Küsitavaks aga jääb, kas see on mõeldud põllumeeste või nende toodangut töötlevate ärimeeste hüvanguks.