Võõras äraostmatu maa

Jällegi on meil põhjust kir-jutada välisinvesteeringutest, sest tänasest Äripäevast leiab lugeja esimest korda küllaltki põhjaliku ülevaate Eestisse viimastel aastatel tehtud kapitalimahutuste kohta. Reastatud on nii suurimad investeerijad kui ka suurimad rahavoogude neelajad.

100 suurema aktsiakapitali tehtud investeeringu tabelis joonistuvad üsna selgesti välja ka need riigid, kust eelkõige raha meie ettevõtlusse voolab. Siin ei ole midagi üllatavat: pooled investeeringutest on tulnud Soomest või Rootsist -- ikka neist riikidest, kus Eesti olemasolu teatakse. Ühtpidi on see loomulik, kuid teisalt annab see märku, et ega meid mujal eriti ei tunta. Hoolimata ilusatest ridadest, mida EBRD, IMF, IFC jt oma aastaaruannetes Eesti kohta kirjutavad, oleme enamiku maailma firmajuhtide jaoks täiesti tundmatu koht. Paremal juhul seostatakse meid Baltikumiga, mis on justkui osake Venemaast, halvemal juhul mootorlaevaga Estonia või ei olegi meist kuuldud.

Seega on esimene etapp välisinvesteeringute geograafia ja mahu laiendamisel oma riigi tutvustamine kõigile potentsiaalsetele investoritele. Iga kroon, mis selle jaoks kulutatakse, võib hiljem kümneid ja sadu kroone tagasi tuua. Äripäev on veendunud, et riigieelarvest välisinvesteeringutele selleks otstarbeks järgmiseks aastaks planeeritav 1,6 miljonit krooni ei ole kaugeltki piisav summa. Kahju, et agentuuri juhatus ei ole suutnud selles osas paremat lobby-tööd teha, ja õnn, et Phare agentuuri siiski 700 000 ECUga abistab!

Oletagem, et pärast korra-likku reklaamikampaaniat rahvusvahelises äriajakirjanduses on Eesti sattunud mõne suure laieneda sooviva välisfirma vaatevälja. Keegi sealt sõidab siia n-ö tingimustega tutvuma. Tallinn jätab talle kindlasti üllatavalt hea mulje: Euroopa standarditele vastav teenindus ja kaubavalik, normaalselt saab helistada igasse maailma kanti, suuremate pankade pakutavad teenused on head, äriline infrastruktuur Tallinnas ka päris normaalne, paljud on võimelised suhtlema inglise keeles jne. Arvestades veel ka madalat elukallidust ja odavat, kuid suhteliselt kvalifitseeritud tööjõudu ning head geograafilist asukohta, tundub see igavesti mõnus koht, kuhu näiteks üks tehas püsti panna.

Kõik oleks justkui korras, kuid just nüüd põrkubki välismaalane ootamatu takistuse vastu -- ta ei saa kuidagi maatükki ostetud, kuhu oma tehas ehitada. Ning mitte seadus ei ole siin takistuseks, vaid mingi nõiduslik bürokraatlik mehhanism, mis muudab maa müügi nii keeruliseks ja aeganõudvaks, et investeerimise isu hakkab pika peale kaduma. Ka välisinvesteeringute agentuuri peadirektor Jüri Sakkeus nimetab maaküsimust peamiseks takistuseks, miks nii mõnigi suur investeering teadmatusse kaugusesse on nihkunud.

See vaevalisus, millega maa ostu-müügiobjektiks muutumine edeneb, on Äripäeva varemgi üllatama pannud. Meie ajakirjanikud ei ole seni kohanud ühtegi valitsuse liiget või mõnd teist riigiametnikku, rääkimata ärimeestest, keda praegune olukord maa müügi osas rahuldaks, kuid asi ei liigu paigast! Miks küll ometi?!