21. jaanuar 1996
Jaga lugu:

Kui kaugele võib minna riigiettevõtete erastamisega?

Iga riigi majanduse esmane eesmärk on efektiivsus. Maailmas on praeguses arengujärgus välja kujunenud seisukoht, et ettevõtted, olgu siis infrastruktuuriga tegelevad või mõned muud, on reeglina eraomandis efektiivsemad kui riigi omad. Siit järeldus -- ettevõtetesse tuleks maksimaalselt erakapitali kaasata, ettevõtteid eraomandusse üle anda. Infrastruktuuridega on muidugi natuke keerulisem. Kuna neid viimase võimaluseni püütakse riigi omanduses monopoolsena hoida, siis võib tekkida olukord, kus ettevõte hakkab saama teenimatut kasumit. Et seda ei juhtuks, peab riik panema regulatsiooni- ja kontrollisüsteemid korralikult paika. Tarbija jaoks ei ole põhiprobleem see, kas ettevõte on eraomand või mitte, vaid see, et oleks institutsioon, kes peab tarbija nõudmisi arvesse võtma ja kellel peavad olema võimalused monopoolseid ettevõtteid mõjutada kas siis litsentside või tariifide määramise kaudu. See mehhanism ja rollid peavad olema osapoolte vahel kokku lepitud. Tuleb prognoosida, palju näiteks viie aasta jooksul elu kallineb, et eraisikud ja ettevõtjad saaksid teha oma plaane edaspidiseks.

Erastamisagentuur tege-leb erastamisega veel sel aastal kindlasti, kuna töös ilmnevad uued suunad, nagu näiteks maaküsimus, aga ka mingil määral infrastruktuuride erastamine.

Igal juhul tuleks maksimaalselt erastada.

Riik ei ole alati halb pere- mees. Meil põhjendatakse kõike tavaliselt sellega, et riik on halb ja kõik tuleks lahti riigistada. See probleem on absolutiseeritud. Riik võiks olla asjaliku lähenemise korral ka hea peremees. Paljud valdkonnad võiksid siiski olla laiemalt riigi käes, sest riik peab täitma väga palju funktsioone. Erastruktuurid ilmselt ei suuda kõikides kohtades riiki asendada, peamiselt just madala tulemi tõttu.

Raadio poolelt rääkides võib öelda, et riigil peaks oma raadio ikka olema. Ma ei tea ühtegi Euroopa maad, kus avalik-õiguslikku ringhäälingut ei oleks. Eesti Raadio ei ole päris riigiettevõte, ta on avalik-õiguslik institutsioon ja tal on erinev staatus.

Sellest tulenevalt saame riigieelarvest vahendeid avalik-õigusliku missiooni täitmiseks ja seda mitte siniste silmade eest. Ringhäälinguseaduses on sätestatud terve hulk ülesandeid, mida me peame täitma.

Mujal Euroopas on raadio finantseerimine hoopis teisel tasandil. Meie saame 80% vahenditest riigieelarvest, teistes riikides on kehtestatud TV ja raadio loamaks, mis katab enamiku kulutustest. Reeglina toetavad kõik riigid oma raadiot ja TVd, nii et ka meil poleks vaja seda erastada. Riiklik ringhääling peaks kindlasti Eestisse jääma. Inimesed peavad saama omal maal ja maailmas toimuvast adekvaatse pildi raadiolt, mis ei ole poliitilistest ja majanduslikest huvidest sõltuv.

Jaga lugu:
Hetkel kuum