Ettevaatust ettevõtte omandamisel

Peale sätete, mis käsitlevad äriühinguid, leiame äriseadustikust (RT I 1995, 26--28, 355) veel nii mõndagi huvitavat. Kirjeldame alljärgnevalt situatsiooni, kus soovitakse osta ettevõtet ning sellise tehinguga kaasnevaid probleeme.

Energiline ettevõtja A soovib oma tegevuse alustamiseks või laiendamiseks osta kaupluseruume koos sisustuse, kassaaparaatide jmt-ga. Ta leiab äriühingust müüja, kelle tegevusalaks on jaemüük ja kaupluste pidamine. Nimetatud äriühing on seni ise ruume kasutanud kauplusena, kuid nüüd erinevatel põhjustel soovib need müüa meile tuttavale ettevõtjale A. Ostu-müügileping sõlmitakse ostjale väga soodsatel tingimustel.

Tehingu üle rõõmu tundev ettevõtja kolib ostetud ruumidesse. Möödub mitu kuud. Ootamatult saab ruumid ostnu -- ettevõtja A -- teate äriühingult X, milles viimane palub ettevõtjat alustada rahalise laenu tagastamist. Selgub, et laen oli võetud ruumid energilisele ettevõtjale müünud äriühingu poolt kaupluseruumide renoveerimiseks ja sisustuse ostmiseks.'

Ettevõtjale tundub, et asi pole õige: tema ei ole ju laenu võtnud, miks peaks tema kolmanda isiku võetud laenu tasuma. Äriühing X nõuab laenu tagastamist ning viitab äriseadustiku paragrahvile viis. Ja tal on tuline õigus ettevõtjalt A tagasi nõuda ruumid müünud äriühingu poolt võetud laenu. Õiglane?

Vaatleme seda äriseadustiku paragrahvi viis. Nimetatud paragrahvis sätestatakse, et ettevõtte või selle osa omandi üleminekul lähevad omandajale üle kõik ettevõtte või selle osaga seotud õigused ja kohustused. Teistsugune kokkulepe ei kehti kolmandate isikute suhtes.

Silmas tuleb pidada, et äriseadustiku mõttes tähendab ettevõte majandusüksust, mille kaudu ettevõtja tegutseb. Ettevõte koosneb ettevõtjale kuuluvatest asjadest, õigustest ja kohustustest, mis on määratud või olemuselt peaksid olema määratud ettevõtte tegevuseks. Kauplus on seega ettevõte. Ettevõttega seotud kohustuseks on antud juhul laenu tagastamise kohustus, sest laen oli võetud ettevõtte -- kaupluse -- arendamiseks. Isegi kui kaupluse ostu-müügilepingus oli kirjas, et müüja täidab nimetatud laenulepingu ise, siis ei oma nimetatud säte tähtsust kolmandate isikute suhtes, antud juhul äriühing X suhtes. Temal on õigus valida, kumma käest ta laenu tagastamist nõuab ja kuna kaupluse müünud äriühingul on näiteks probleeme likviidsusega, siis küsib ta laenu loomulikult tagasi uuelt kaupluse omanikult -- ettevõtjalt A.

Probleemi lahendus. Alati enne ettevõtte ostmist peab ostja tutvuma müüja bilansiga selgitamaks, millised kohustused on seotud müüdava ettevõttega. Samuti peaks ostja nõudma näha ettevõttega seotud kohustuste tekkimise aluseid -- lepinguid. Keerulisem on ettevõtte tekitatud keskkonnakahjust tekkinud kohustuste kindlaksmääramisega.

Ettevõttega seotud kohustused tuleks hinnata ja arvestada nende osa ettevõtte (tegeliku ostu) hinna kindlaksmääramisel. Näiteks, kui ettevõtte müüja küsitav müügihind on üks miljon Eesti krooni, ettevõttega on seotud rahalisi kohustusi aga ühe miljoni Eesti krooni eest ning ettevõttega seotud õigusi ei ole, siis kujuneb ette-võtte reaalseks ostuhinnaks kaks miljonit Eesti krooni.

Ettevõtte omandaja peab nii müüjale tasuma lepingus kajastamist leidnud ühe miljoni Eesti krooni suuruse müügihinna kui täitma üleläinud rahalised kohustused ühe miljoni Eesti krooni ulatuses -- kokku tasuma ettevõtte eest seega kaks miljonit Eesti krooni.

Kui müüjal on ainult üks ettevõte, näiteks AS Z peab ainult ühte saeveskit, siis oleks teatud juhtudel otstarbekam omandada ettevõtte (saeveski) asemel hoopis AS Z kõik aktsiad. Nii vähemasti välditaks käibemaksu tasumist (väärtpaberid ei ole kaubad) ja ka ehitise (või maa) ostmisel tasutavaid notari poolt lepingu tõestamisega (ja kinnistusraamatusse kande tegemisega) seotud kulusid.