1996. a palgaturg

Kui eelmisel aastal oli töötaja palk 3000--5000 vahemikus, siis suureneb ta Pässi prognoosi kohaselt keskmiselt 15%, kõrgemad palgad tõusevad aga 30% ning päris vaeslaste ossa jäävad suuremate eelarveliste asutuste töötajaid.

Kui eelmisel aastal pöördusid konsultandi poole firmade esindajad, kes pakkusid tippjuhtide ja spetsialistide palgaks 20 000 krooni, siis selle aasta tipp-palk ulatub juba 40 000 kroonini. «Tõsi, see on ekstreemne näide,» möönab Päss, «sellised numbrid tekitavadki inimestes sinilinnuunistusi.» Enamjaolt jääb hea profi palk 10 000 krooni piirimaile.

Näiteks toob Päss nende poole pöördunud pearaamatupidaja, kes soovis vahetada töökohta, kuna tallinlasena kulus tal iga päev mitu tundi tööle ja tagasi sõiduks. 15 000kroonist netopalka pakkuvat tööandjat Ariko Reservi infoteegis ei olnud. Pearaamatupidajate brutopalgad olid 7000--10 000 krooni vahemikus.

Küsimusele, kuidas palganumbrid kujunevad, vastab Päss: «Aluseks võetakse oma võimalused ning teadmised ja arvamused palgaskaaladest.» Teadmisi annavad riiklike ja mitteriiklike organisatsioonide palgaturu reitingud, samuti vahetu ja kaudne inimestevaheline kommunikatsioon. «Viimane kanal on sageli väärastunud,» ei soovita Päss kõiki tuttavatelt kuuldud palganumbreid tõsiselt võtta.

Konsultatsiooni- ja personaliotsingufirma Fontes tegevdirektor Tõnis Arro, kes eelmisel aastal paigutas tööle 130 inimest, kinnitab, et palgad kujunevad nagu muud hinnadki, kuid suuremat rolli mängivad pelgad arvamused ja teadmised palgaturust. «Inflatsioon ja palgad ei käi sama joont mööda,» möönab Arro, «kohati jäävad palgad inflatsioonist maha, kohati ruttavad ette, ent pikemat, näiteks kahe aastast perioodi vaadeldes võib täheldada tasakaalu.» Arro sõnutsi jääb püsima suund, kus pangaametnikud ja finantsistid on kõrgemini tasustatud. Enam teenivad tarkvara- ja vähem raudvarainsenerid, samuti on müügimehe amet tasuvam kui operatsiooni- või tootmisjuhi töö. Inflatsiooni mõju erinevatele ametikohtadele on erinev ning kõrgemapalgalised jäävad mõjusfäärist hoopis välja. Oma firmas jõuab ta palgamuutusteni kuu lõpus, tõstes palku keskmiselt 10--20%. «Meie töötajate palgad peavad olema konkurentsivõimelised ja üle keskmise,» lisab Fontese tegevdirektor.

RE Eesti Raudtee personalidirektori Agu Vahuri sõnutsi arvestavad nad palkade määramisel nii ettevõtte võimaluste kui palgaturu uuringutega. Ideaalis leiab Vahur, et arvestades meie tarbijahinnaindeksi tõusu, tuleks palgad paar korda aastas üle vaadata. «Töötajaid stimuleerib ka väikene muutus,» nendib personalidirektor, kuid tunnistab, et sellel aastal ei ole Eesti Raudtees palgad muutunud. Ettevõtte töötaja keskmine palk on Vahuri sõnutsi 40 krooni võrra väiksem Eesti keskmisest palgast. ASi EMOR majapidamiste paneeli andmete järgi oli 1994. aastal Eesti keskmiseks palgaks 1942 krooni ning 1995. aastal 2353 krooni. Kõrgeimad olid keskmised palgad Tallinnas, 1995. aastal 2759 krooni. «Palgatõusuni tahame jõuda aasta teisel poolel, kuid laenu me palkade maksmiseks ei võta,» tõstab Vahur esikohale firma huvid.

«Palgatõusu saab planeerida vastavalt tulude kasvule,» ei pea ASi Pindi Invest juhatuse esimees Rein Kilk otstarbekaks kulude planeerimist enne tulude laekumist. 1996. a palgatõusu protsenti ei oska Kilk ette näha, see sõltuvat laekuvatest tuludest ning turu-uuringute palgaskaala ei mängivat seejuures mingit rolli. Näitest ilmneb ka, et ülemaksmine, mis algselt väliskapitali turule tulekuga oli eduka ja jõuka firma tunnuseks, on asendunud uue trendiga. Tähtis on oma palgasüsteemi hankimine või väljatöötamine ning palga kui kauba või teenuse hinna täpne analüüs ja kalkulatsioon.