Maareform pole vaid tagastamine

Töötame välja õigusakte, mis on seotud maaga. Parandusettepanekud maareformi seadusesse on hetkel riigikogus arutlusel.

Tõsiseid jõupingutusi on maa-amet teinud ülevaate saamiseks maast, mis ei ole maakatastrisse kantud. Eesti maismaad on ligikaudu 4,3 miljonit hektarit, millest maakatastris registreeritud ja täpselt arvele võetud maa kogus ei moodusta kümmet protsentigi.

Et uurida, kui palju maad Eestis võiks kuuluda tagastamisele, erastamisele ja kompenseerimisele, saatsime järelepärimised igasse maakonda. Selgus, et paljudes omavalitsustes on selline info ebatäpne või puudub üldse. Mingisugune ülevaade õnnestus siiski saada.

Erastamise läbiviimine on tunduvalt lihtsam. Erastamist ei sega maade endised mahamärgitud piirid. Senise loogika järgi on maade tagastamine toimunud aga endiste piiride järgi.

Samuti ei ole erastamisel probleemiks riigi rahakoti paksus -- kõik maade erastamisega kaasnevad toimingud toimuvad erastaja kulul. Mina isiklikult loodan erastamiselt väga palju.

Need sõltuvad eelkõige maa asukohast. Linnas on tagastamise kulud suuremad kui maal. Võib öelda, et 20 ha põllumajandusliku maa keskmisteks tagastamiskuludeks on ligi 5000 krooni.

Kinnisvara vormistamisega seotud tööd on kallid, sest vormistatavad väärtused on suured. Ja see on nii kõikjal maailmas.

Lähenemine, et oma varanduse tagastamisega seotud kulud kannab igaüks ise, on ilmselt põhjendatud. Vara toob peale õiguste kaasa ka kohustusi. Kui inimene ei jõua maksta maade tagastamisega kaasnevate toimingute eest, on küsitav, kas ta tuleb toime maa edasise haldamise ja korrastamisega.

Maamõõdutööde eest maksab täna riik, kelle silm igale poole ei jõua. Kui maamõõtjale maksab omanik, siis on ta huvitatud tehtud töö kvaliteedist ja kiirusest.

Maade tagastamist see muudatusettepanek nähtavasti oluliselt ei kiirendaks. Küll hakkaksid aga kiiremini tegutsema need inimesed, kes on tõsiselt huvitatud maade kasutuselevõtust.

Kui riigikogu võttis vastu otsuse, mille kohaselt saavad riigi kulul maad tagasi ainult endised omanikud, tõusis tagastamise tempo järsult. Kartuses, et pärast tuleb kulutusi ise kandma hakata, tekkis inimestel huvi maad kiiresti tagasi saada. Kui riigikogus langetati otsus, mille järgi maad riigi kulul saavad tagasi ka omanike abikaasa, lapsed jne, tõi see kaasa protsessi aeglustumise.

Et midagi läbi viia, peab selleks olema loodud protsessi koordineeriv struktuur. Tänane struktuur on orienteeritud maade tagastamisele, erastamise pool on jäänud tähelepanu alt kõrvale.

Samuti peab protsessi kõigil osapooltel olema huvi protsessi läbiviimise vastu. Kui erastajad on maa erastamisest huvitatud, siis tänase seisuga tuleb kahjuks nentida, et kohalikud omavalitsused nii suurt huvi üles näidanud ei ole.

Väga tähtsad on need parandusettepanekud, mis on seotud erastamisega. Eeldatavalt on tulevikus erastatud maad rohkem kui tagastatud maad. Samuti puudutab maa erastamine rohkem elanikke kui maa tagastamine.

Erastamise kiirendamiseks on vajalik lõplikult fikseerida maa müügi hind, maad müüvate isikute ring ning soodustatud isikud ja sfäärid, eriti maa erastamisel piiratud enampakkumise korras. Selline võimalus peaks olema põllumajandusliku tootmisega seotud isikutel ning samuti inimestel, kellele ei ole võimalik maad tagastada nende maa endises asukohas.

Kõige rohkem kasutatakse põllumajanduslikku maad praeguses Eestis ajutise kasutuse lepingute alusel, mille tähtaeg on kuni kolm aastat. Selline kasutusvõimalus pikema perspektiiviga põllumajanduslikku tootjat muidugi ei rahulda. Tootja vajab oma investeeringutele kindlust.

Samuti oleks maade pikaajalisele kasutusele andmine kasulikum ka riigile -- pikema kasutusajaga maa eest hoolitseb maa kasutaja paremini.

Nende ajutise kasutamise lepingutega maade kohta, mille kohta ei laiene kas tagastamise või erastamise nõudeõigus, näevad maareformi parandusettepanekud ette lühiajaliste lepingute sujuvat kasvatamist pikaajalisteks. Selle protsessi lõppeesmärgiks on maa väljaostmine omaniku käest.

Loodan, et hiljemalt aprillis.