8. aprill 1996
Jaga lugu:

Suveaeg on Kesk-Euroopa dikteerimine

«Suveajale üleminek ei anna meie majandustulemustele mingit märkimisväärset efekti,» kinnitab RE Energiamüük direktor Väino Milt. «Koormusgraafikuilt pole võimalik suveajale üleminekut näha. Temperatuurimuutus, pilvisus või näiteks suure elektritarbija Kunda pöördveski seiskumine mõjutavad elektrienergia tarbimist hoopis rohkem.»

Milt möönab, et tühisest valgustusefektist annab osuti sügisene tunni võrra tagasi keeramine 60% ja kevadine edasikeeramine 40%. «Talveajale üleminek toob hommikuvalguse tunni võrra ettepoole. Et hommikul on kogutarbimine suurem, siis kulub elektrienergiat vähem,» selgitab Milt. Samas tarbib elanikkond elektrit rohkem õhtul.

Kesk- ja Lõuna-Euroopas läheb suvel 8-9 paiku õhtul kottpimedaks ja üsna varahommikul valgeks. Elektrienergia kasutamise vähendamiseks tehti 70ndate keskel ettepanek nihutada suveperioodil kellaaega tunni võrra ette võrreldes kohaliku vööndiajaga. Tolleaegsete arvutuste kohaselt andis suveaja kasutuselevõtt näiteks Prantsusmaal säästu 120 mln franki.

58. laiuskraadist kuni polaarjooneni on aga suvel 2-3 kuud valged ööd, seega Põhjamaades, sh. Eestis suveaeg mingit arvestatavat kokkuhoidu ei anna. Et suveajale üleminek ei anna ka mingit majanduslikku kahju, on Põhjamaad otsustanud mängu kaasa mängida.

«Põhjamaad ei taha olla Euroopaga pool aastat faasinihkes,» räägib Tallinna loomaaia direktor Mati Kaal. Faasinihe tähendaks, et ümber tuleks sättida nii transporditabelid kui ka muu vajalik.

Soomlased põhjendasid suveajale üleminekut mitte energeetikaga, vaid rahvusvahelise turismiga. Tunniajalist kellaaja erinevust naabermaadest peeti välisturismile tõrjuvalt mõjuvaks teguriks.

Moskva aja vastu võitlemise peainitsiaator Andres Tarand tõdeb, et suveajale üleminekus on tunda Kesk-Euroopa diktaati. «Nagu ikka, joondutakse suurte järgi,» lisab ta. 50 aastat kestnud Moskva aeg oli tegelikult sama mis praegune suveaeg.

«Et aga ka Moskva hakkas 80ndate keskel omakorda kehtestama suveaega, tähendas see, et meie läksime oma ajavööndiga juba kaks tundi nihkesse,» räägib Kaal. «Ja selline vahe hakkab organismi koormama.»

Tarand möönab, et kuigi tagapõhi oli ideoloogiline, põhjendasid nad vööndiaja vajalikkust füsioloogiliste ja loodusteaduslike argumentidega. «Eelkõige oli häiritud laste uni,» selgitab Tarand. «Kella seitsmeks lasteaeda jõudev laps pidi päikese aja järgi võttes ärkama nelja-viie vahel.»

Oma panuse sellesse, et 1988. aastal loobus Eesti dekreediajast ja kehtestas vööndiaja, andsid ka energeetikud.

Milti sõnul tõestasid nad arvutustega, et suveaeg vööndiaja suhtes, mis ilmtingimata eeldab dekreediaja kaotamist, vähendab tunduvalt virgeaja pimedat osa ja annab tuntava riikliku kokkuhoiu. «Asjal oli poliitiline maik juures,» lisab Milt. «Keegi ei arvutanud ainult Eesti efekti. Moskvas oli vaja tõestada, et dekreediajast loobumine annab efekti kogu liidule.»

Tarand on nõus, et kellaosuti edasi-tagasi nihutamine tunni võrra võib mõnda inimest häirida, kuid tema sõnul pole maailmas palju andmeid, et see inimestele kahju teeks.

Tarandile otse vastupidisel arvamusel on füsioloogiaprofessor Salme Teesalu. Ta toob näiteks Saksamaa uurimuse, mis tõestab, et tööõnnetused sagenevad just siis, kui inimene on paar nädalat desünkronoosis.

«Tund ette või tagasi lööb inimese biorütmid segi,» kinnitab Teesalu. «Inimene tunneb ennast väsinuna, mis mõjutab otseselt tööviljakust.»

Kes ei tööta intensiivselt, ei pruugi märgatagi töövõime langust. Teesalule on aga kirurgid kurtnud, et pärast suve- ja talveajale üleminekut ei suuda nad mitu nädalat keerukaid operatsioone teha.

Jaga lugu:
Hetkel kuum