Kütusega sahkerdamine on vaevalt võimalik kõrgete riigiametnike osaluseta

Mais sai teatavaks, et selle aasta esimese nelja kuu jooksul laekus riigieelarvesse aktsiisimaksu mootorikütuselt 15% aastaks planeeritud summast. See protsent pidanuks olema 33%, kuna kütuse import Eestisse samal ajavahemikul ei vähenenud.

Siit võime teha järelduse, et rohkem kui pool Eesti turul müüdud kütusest on salakaubana või pettuse teel sisse toodud. See kogus ulatub kümnetesse tuhandetesse tonnidesse. On raske uskuda, et nii suur hulk tsisterne on jäänud tollis ja raudteel märkamatuks.

Eelmise aasta novembris tõusis mootorikütuse aktsiisimaks. Peale seda saatsid nelja kütusefirma juhid -- AS NB (V. Nadjuk), AS Lukoil Eesti (V. Makarov), AS SLV--Botrans (N. Jugant?ov), AS Eriõli (H. Kareta) -- kirja rahandusminister Mart Opmannile.

Kirjas märgiti: «Aktsiisimaksu tõus nõuab käibekapitali suurendamist ning, kui selleks on vaja kasutada pangalaene, toob see endaga kütuse täiendava kallinemise. Lisaks heledatele naftasaadustele müüvad kütusefirmad ka küttemasuuti, mille osakaal kütuse sortimendis sügis-talvekuudel oluliselt suureneb. Pealegi on üldtuntud tõsiasi, et siseturul müüdud masuudi eest tasumise tähtajad on väga pikad, ulatudes 60--75 päevani, mis põhjustab omakorda vajaduse suurendada käibekapitali.» Praegu tuleb aktsiisimaks tasuda 10 päeva jooksul kütuseveoki piiri ületamise momendist.

Edasi tehti konkreetne ettepanek «aktsiisilöögi» pehmendamiseks kütusefirmadele. «Meie arvates on otstarbekas viia tollieeskirjadesse täiendus, mis lubab pikendada aktsiisimaksu tasumise tähtaega sügis-talvekuudel, st uue aktsiisimaksu määra kehtestamist kuni 31. märtsini 1996. a kuni 30 päevani ja alates 1. aprillist -- 20 päevani tingimusel, et firmal ei ole maksuvõlgnevusi.»

Rahandusministeerium seda ettepanekut ei toetanud. Põhjendades keeldumist, kirjutas kantsler Enn Pant: «Lähtudes vajadusest säilitada kontroll impordimaksude laekumise üle riigieelarvesse, ei pea rahandusministeerium võimalikuks mootorikütuse aktsiisi tasumise tähtaegade pikendamist teatud ettevõtetele võrreldes praegu kehtiva korraga.»

Eespoolnimetatud firmade juhid nägid ette, et aktsiisi suurendamine toob endaga kaasa salakaubana sisseveetava kütuse osatähtsuse suurenemise Eesti turul ning seega suures osas aktsiisimaksu mittelaekumise.

Tehti konkreetne ettepanek sellise olukorra vältimiseks. «Seoses aktsiisimaksu tõstmisega muutub taas aktuaalseks kütuse kvaliteedi määramine, sest diislikütusega analoogsete kvaliteedinäitajatega ahjukütuse, mida on võimalik diiselmootorites kütusena kasutada, müük tekitab olukorra, kus ausad müüjad muutuvad konkurentsivõimetuks ja riigil jäävad saamata täiendavad eelarvevahendid aktsiisi mittelaekumise tõttu.»

Enn Pant vastas, et «samasisulise ettepaneku on rahandusministeerium saanud ka Eesti õliliidult, soovitame Teil selle ettepaneku realiseerimise kohta hankida edasist informatsiooni õliliidult.»

Olukorra päästmise ettekäändel on õliliit ja rida riiklikke struktuure teinud erakorralise olukorra kehtestamise ettepaneku. Väljapakutud abinõude sisu on selles, et kehtivat seadusandlust rikkudes võtta ära tegevuslitsentsid kõikidelt kütuse impordi ja ekspordiga tegelevatelt firmadelt ning seejärel anda uued litsentsid vaid suurtele kütusefirmadele.

Mõne firma arvates, kes pole õliliiduga seotud, järgivad tehtud ettepanekud kaht põhieesmärki:

Esiteks, hoida erakordse aktiivsuse suitsukatte varjus vastutusest kütuseäri suuremastaabiliste pettuseoperatsioonide organisaatoreid ja täideviijaid. Nii hoogne petturlus on vaevalt võimalik ilma kõrgete riigiametnike osaluseta.

Teiseks, Eesti kütuseturu monopoliseerimine. On väga tõenäoline, et kogu kütuseäri läheb teatud kinnise klubi, mis koosneb mõnest suurest lääne kompaniist ja neist sõltuvatest eesti firmadest, kontrolli alla.

Lõpptulemusena toob kütuseäri monopoliseerumine endaga kaasa tarbija jaoks negatiivse tagajärje -- bensiinihinna tõusu. Üks kõige tõenäolisem kombinatsioon on kütuse reeksport Venemaalt läbi Soome Eestisse, kus suhteliselt odavat Venemaalt toodud bensiini hakatakse müüma maailmaturuhindadega.

Ilmsed on ka kütusemonopoli välispoliitilised riskid. Soovi korral võib Venemaa ilma raskusteta avaldada Eestile majanduslikku survet, sulgedes vaid mõned kütusevood. Kui niisuguseid voogusid on kümneid, siis on selline surve avaldamine praktiliselt võimatu.