Üldine maksukoorem tõuseb pool protsenti

Riigikogu menetluses on Eesti maarahva erakonna ja koonderakonna fraktsioonide poolt esitatud seaduseelnõu maksukorralduse seaduse ja tulumaksuseaduse muutmiseks. Eelnõu sisu on selles, et praegu kehtiv eraisiku tulumaks jagatakse riiklikuks ja kohalikuks, määradega vastavalt 11% ja 15%. Selle seaduseelnõu vastuvõtmisel väheneksid 1996. aasta prognoosandmete seisuga riigieelarvesse vastavad laekumised 71 miljonilt kroonilt ja sama palju suureneksid laekumised kohalikesse eelarvetesse.

Iseenesest pole tulumaksu eraldamisel riiklikuks ja kohalikuks maksuks midagi taunitavat. Sama süsteemi kasutab pikaajaliselt enamik Põhjamaid ja paljud teisedki riigid. Seaduseelnõus on aga kirjas, et kohalikel omavalitsustel on õigus tõsta kohalikku tulumaksu määra kuni 2%, s.o 17 protsendini. Selle tõstmisega peaksid maksumaksjad oma taskuid lisaks kergendama 323 miljoni krooni võrra. Üldisele maksukoormusele taandades tähendab see pooleprotsendilist tõusu ehk maksukoormuse tõusu seniselt prognoositavalt 35,9 protsendilt 36,4 protsendini. Muidugi võidakse väita, et kõik kohalikud omavalitsused ei tõsta tulumaksumäära üldse või ei tõsta seda 2% määras. Kuid ilmselt tegelik omavalitsuste käitumisloogika ja ka nendele riiklikult avaldatav surve suurendab tulumaksu siiski 2% võrra ehk üldkokkuvõttes 28 protsendini. Eelnõu esitajatena allakirjutanud Andres Varik ja Mart Siimann ei too eelnõule lisatud seletuskirjas ühtegi argumenti tulumaksu suurendamise vajaduse põhjendamiseks.

Eelnõu kohta on Äripäevas 24. juulil 1996 ilmunud ka arvamused. Maksuameti peadirektor Kalev Järvelill põhjendab, et kohaliku tulumaksu kehtestamine nõuaks minimaalselt 40 lisainimese töölevõtmist maksuametisse ja leiab, et see väga suur kulutus ei olekski. Ametniku jaoks, kes sõidab maksumaksjate raha eest poolemiljonilisel luksusautol, ei ole 40 lisaametnikule vajaminevad ülalpidamiskulutused, s.o ca 2,5 miljonit krooni, kuigi suured. Siia lisanduvad ka kulutused uute töökohtade loomisele ca nelja miljoni kroonises summas, kuid ka see summa võib võõrast raha mittelugeva ametniku silmis olla tühiasi.

Kohtumisest omavalitsuste esindajatega on mul jäänud mulje, et probleemid eraisiku tulumaksuga eksisteerivad ja need ei ole esmajoones seotud maksumäärade tõstmisega.

Esimene nendest probleemidest on seotud kohaliku omavalitsuse maksumaksja residentlusega. Nimelt sätestab tulumaksuseaduse § 8 lõige 2, et elukohajärgsele omavalitsusele kantakse riigieraldisena 56% maksu kinnipidaja poolt kinnipeetud tulumaks vastavalt residendist eraisiku deklareerimisele. Probleem seisneb selles, et paljud kohalike omavalitsuste territooriumil elavad isikud tegutsevad teiste omavalitsuste territooriumidel ja tegelikult ei esitagi maksu kinnipidajale mingit elukohajärgset deklaratsiooni. Seega laekub nende tulumaks näiteks töökoha asukohajärgse omavalitsuse eelarvesse. Selline olukord on eriti kasulik suurtele linnadele, mille territooriumil asuvad ettevõtted ammutavad tööjõudu linnalähedastest valdadest. Sama medali teine pool aga annab elukohaga manipuleerimise võimaluse nendele kohalikele omavalitsustele, kes soovivad suurendada oma tulusid. Selleks soovitavad nad oma territooriumil asuvatele suvilaomanikele deklareerida elukohajärgsus oma valdadesse. Viimane nähtus on suurte linnade probleem, kuna just nende sisulised residendid omavad suvilaid linnalähedastes ja eriti mereäärsetes valdades.

Teine probleem on seotud kontrolli puudumisega kohalike omavalitsuste poolelt, kes on nende maksuresidendid, palju nad on tulu saanud ja tulumaksu maksnud. Maksuametil on maksukorralduse seaduse § 11 alusel keelatud kohalikele omavalitsustele taolist infot välja anda. Sellises olukorras puudub kohalikel omavalitsustel ka ülevaade, kes on nende territooriumil elavad maksumaksjad ja kes kuipalju makse maksab. Selline maksude maksmise salastatus võimaldab maksuametitel täiesti meelevaldselt manipuleerida eraisiku tulumaksu laekumiste ja kannetega, ilma et kohalikel omavalitsustel oleks võimalustki protsessi õigsuse kontrollimiseks. Tõenäoliselt põhiprobleem selles ongi, miks maksuameti peadirektor punnib vastu nende andmete avalikustamisele kohalikele omavalitsustele. Salastatus on ju ametnike võim. Ka viidatud seaduseelnõus on just selle põhiprobleemi lahendamine ära unustatud.