19. august 1996
Jaga lugu:

Pettus kui paratamatus

Omal ajal saatis vanajumal juudi rahvale kümme väga olulist käsku, millega soovis panna paika inimeste voorusliku elu põhimõtted. Üks käskudest manitses mitte varastama ega petma. Tänase Eesti ärielu taustal selle seaduse kuldseid sõnu üle vaadates jääb aga mulje, et kõigevägevam pole mõtteterasid nuputades olnud just kõige teravama ärivaistuga. Just valetamise, varastamise ja äriklientide petmisega on Eestis suuri varandusi kokku aetud senini ning tehakse seda edaspidigi. Ning see, mis praegu toimub pankrotistunud Rahva Hääle pärandi ümber, on ainult üks ere näide suurest ja oma seeneniidikesi kõikjale ajavast kelmusäri skeemist.

Skeem ise on lihtne. Ettevõtlik ja eeldatavalt tubli eesti mees võtab kätte ja asutab firma. Vastloodud firma sildi all võtab ta üht-teist ette, nõutab teistelt ettevõtjatelt kaupu ja teenuseid. Raha need lihtsameelsed kauba- ja teenusteosutajad loomulikult ei näe. Samal ajal on sama ärimees asutanud veel mitu firmat. Kui esimesena loodud firmat enam vaja ei lähe kandib ärimees selle paremad palad oma tütarfirmadesse ja kuulutab välja firma pankroti. Võlad on suured, kuid ärimees laiutab paatoslikult käsi. Saage aru, raha ei ole. Firmal varasid, mida maha müüa, ka mitte. Ainuke, kellel viletsasti ei lähe, on ärimees ise. Justkui madu vahetaks kesta. Jätab vana ja kortsus naha teistele vahtida, ise sahistab elegantselt uues kuues minema.

Äripäev ei taha küll kedagi ennatlikult süüdistada, kuid Rahva Hääle pankrotisasipuntra tagant joonistub eespool kirjeldatud skeem üsnagi selgelt välja. ASi Maag omanikud erastasid endale ajalehe Rahva Hääl ja lasid tollel mõnda aega ilmuda. Siis läks ettevõtmine pankrotti.

Kui tulid võlausaldajad 8,2 miljoni krooni suuruse võlanõudega, siis selgus, et Rahva Hääle erastamisaegsest neljamiljonilisest varast on järgi ainult riismed -- 40 000 krooni eest lehe tellimiskviitungeid ja 13 000 krooni jagu veel muud nipet-näpet. Kuhu raha haihtus, seda uurib praegu emotsionaalne pankrotihaldur Igor Mihelson.

Kahjukannatanud võlausaldajaid saab lohutada üksnes vanarahva sügavamõttelise tähelepanekuga tõsiasjast, et jagajale jäävad ikka ja alati üksnes näpud. Iseasi on muidugi see, kas toimunus saab tembeldada ainsateks süüdlasteks Maagi omanikke Marek Strandbergi ja Agu Kivimäge või algasid pankrotini viinud protsessid juba erastamiseelse Rahva Hääle juhtkonna ajal. Seda peab selgitama uurimine.

Ilmne on aga see, et Eestis praegu kehtivad seadused teevad firma pankrottiviimise ja sealt varade ümberkantimise ärimehele isegi kasulikuks. Pankrotistunud ettevõtte juhil ei ole pankroti puhul mingit isiklikku vastutust, ta vastutab ainult firma aktsiakapitaliga. Teatavasti on senised Eesti seadused määranud selle suuruseks aukartustäratava summa -- 300 krooni.

Tõsi, 1. septembrist peab äriseadustiku kohaselt aktsiakapitali miinimummäär tõusma saja tuhande kroonini, kuid praegu saab nutikas tegutseja üksnes kolmele veetlevale Koidulale tuginedes teha teiste firmade rahaga imesid.

Selle kõige juures teeb Äripäevale võlausaldajate hädadest rohkemgi muret Eesti ärielu eetiline külg. Ei saa ju tekkida usaldust klientide vahel, kui pidevalt eeldada, et üks partner teist n-ö lohku tõmbab. Kui umbusalduse kliima endiselt jätkub, siis jääb ettemaks äritegemise raudseks nõudeks. Firmade raamatupidamised koostavad petisklientide musti nimekirju. Toimub üksteise järel nuhkimine. Ning üldise umbusalduse võidutsedes on äri sama raske teha nagu pooduga nöörist rääkida.

Jaga lugu:
Hetkel kuum