Sotsiaalkindlustuse muudatustest

Võrdle Äripäev (nr 148, 28. august 1996) «Sotsiaalmaksu tasumise korras võib tulla muudatusi»

Hiljaaegu saatis sotsiaalminister Äripäeva vahendusel rahvale optimistliku tooniga sõnumi, mis oli lühidalt järgmine:

-- sotsiaalmaksu hakkavad tasuma võrdselt töövõtja ja tööandja, ravikindlustusmaksust tasub 12% tööandja ja 1% töövõtja;

-- selle sammuga pääseme lähemale Euroopa õiguslikule süsteemile;

-- nüüd on kavas luua ka personaalne register;

-- maksuhalduri õigused antakse ka sotsiaalkindlustusametile;

-- Äripäeva kommentaarist selgub, et sisuliselt on tegemist keskmise palga tõusuga.

Alustaksin kommenteerimist viimasest, s.o Äripäeva-poolsest kommentaarist. Kahjuks peab tõdema, see on täiesti ebapädev. Kui maksukoormus jagataks, siis oleks tööandjal võimalik käituda kahel viisil (mille vahele mahuvad vahevariandid):

Esimene võimalus: brutopalk jääb samaks --> --11% sotsiaalmaksu + 11% võrra vähenenud palgast tulenev tulumaksu vähenemine = netopalga kaotus pisut alla 10%. Tööandja puhas võit -- 11% kogu palgafondilt sotsiaalmaksu vähenemise arvel.

Teine võimalus: brutopalka tõstetakse 11% --> --11% sotsiaalmaksu + 11% võrra suurenenud palgast tulenev tulumaksu suurenemine = netopalga kaotus suurenenud tulumaksu osa võrra. Tööandja ei võida ega kaota midagi.

Niisiis kaotab töötaja igal juhul, tööandja võit esimese võimaluse kasutamisel on aga võrreldav Pyrrhose võiduga. Tegelikus elus võib aga juhtuda midagi vahepealset -- palka tõstetakse pisut või ainult osal töötajatel -- igal juhul häirib see oluliselt töörahu ja ainsad kaotajad on palgatöötajad. Mis puutub üldse vajadusse vähendada ettevõtja maksukoormat, siis soovitaksin lugeda Enn Roose artiklit sellestsamast Äripäevast, kus ilmus intervjuu Vilosiusega. Roose näitab ilmekalt ja ühemõtteliselt -- juba praegu on tunduvalt suurem maksukoormus «laotatud» maksumaksja õlgadele ja seda kavatsetakse veelgi tõsta.

Maksuhalduri õiguste andmine sotsiaalkindlustusametile on samm, mida praegusel hetkel töövõtjad tervitavad. Võlgnevused on tõesti suured ja maksude laekumine halb.

Ka personaalse registri loomise vajadus on töötajaile ilmselge. See annaks kasu nii maksude laekumise kontrollimisel kui ka võimaluse tulevikus pensioneid õiglasemalt arvestada. Siiski pole register iseenesest kasulik, vaid ikka see, kuidas teda kasutatakse. Artiklis vihjatakse küll seostele pensioniseadusega, kuid viimasest ei räägita. Loodame sellega tutvuda lähitulevikus ja siis saab ka anda hinnangu, kas register on töötajaile kasuks või kahjuks.

Arvamus, et maksukoormuse jagamise aktiga iseenesest (ja selline mulje artiklist jääb) astume Euroopa Liidu õigusruumile lähemale, on petlik. Maksukoormust jagatakse eri riikides väga erinevalt ja maksukoormuse jagamine ei ole mitte ühegi Euroopa Liidu akti teema. Pensioneid puudutatakse Euroopa Liidu nõuetes üldse suhteliselt vähe -- on vaid mõningad standardid (näiteks võrdne pensioniiga meestele ja naistele ning nõue, et pensionile minnes tagaks riik inimesele vähemalt 40% inimese viimati saadud palgast (nn asendavusmäär ehk replacement rate)) ja hulk nõudeid, mis on seotud inimeste staazhi- ja pensionifondi makstud maksete arvestusega liikumisel ühest riigist teise.

Viimaks seisukoht artikli põhisõnumi kohta -- otsus maksukoormuse jagunemise kohta on enneaegne ja põhjendamatu. Loodetav kasu on kasin, kuid toob kaasa igal juhul palju probleeme. Ilmselgelt ei ole muudatusega rahul töötajad ja seega on suure küsimärgi all töörahu.

Retooriliselt võiks lõpetada, kas pole mitte tegemist ämbriga, kuhu sotsiaalminister ise vabatahtlikult kipub?