Eesti valitsus kustutab tuld prahiga

See, mida kardeti enne Tiit Vähi valitsuse ametisseastumist, annab nüüd käegakatsutavalt tunda. Pärast ametisseastumist 1995. aasta märtsis väitis vastne valitsusjuht 1994. aasta majanduskasvu negatiivse olevat, samas kui Eesti Panga ja IMFi analüüsid näitasid vastupidist.

Nüüd, kui tulemas kohalike omavalitsuste valimised ja praegune peaminister on ametis olnud umbes poolteist aastat, on olukorrad vahetunud. Valitsusjuht nimetab SKT kasvuks käesoleval aastal 3--4%, teiselt poolt Eesti Panga sõnul kujuneb käesoleva aasta SKT kasvuks prognoositud 4% asemel 1--2%.

Olles veendunud, et ilma tõsise põhjuseta nii jõulist avaldust keskpanga juht Vahur Kraft ei teeks, peab midagi tõsist lahti olema (mida majanduskasvu pidurdumine kindlasti ka on).

Pärast Mart Laari ja Andres Tarandi valitsuse efektiivseid reforme pole viimased kaks valitsust suutnud lagedale tulla millegi võrdväärsega, mis oleks ideetasandilt kaugemale jõudnud, v.a konkreetne plaan riigiteenistujate arvu vähendamiseks.

Suur osa valitsuse, koalitsiooni ja ministeeriumide energiast on kulunud uute eelnõude ja määruste väljatöötamisele, mida ilmekalt kirjeldab pealkirjas esitatud fraas. Selle kohta võib tuua palju näiteid, mis otseselt näitavad täitevvõimu suutmatust täita talle pandud ülesandeid. Järgnevalt toon mõned näited viimastest sündmustest.

Et vältida riiki toodavate kaupade deklareerimist alla tegeliku hinna ning sellega kaasnevaid maksupettusi, võeti vastu tolliväärtusseadus. Kuid mõne aja möödudes selgus, et organid ei ole suutnud seda seadust täita, ning osa valitsuskoalitsiooni nõudmisel kehtestati riiki toodavatele toiduainetele miinimumhinnad (sh ka kakaole ja kohvile, mis moodustavad mõnede ametnike arvates olulise osa kohalike põllumeeste toodangust).

Mõne aja pärast otsustati muuta käibemaksuseadust, mille üks punkt kaotas ajakirjandusväljaannete tellimise käibemaksuvabastuse. Pärast seadusesse muudatuste tegemist ärkas ka ajakirjandus ning tänu tekitatud tormile erinevates meediakanalites likvideeris valitsus muudatusega kehtestatud korra.

Kuid samas polnud see punkt seaduse muudatuses majandusliku arengu seisukohalt kõige tähtsam. Nimelt piirab kõnealune parandus oluliselt eksportijate õigusi kasutada oma ettevõtte raha, mida maksuamet peab oma töö lihtsustamise ja turvalisuse eesmärgil paremaks hoida kinni nii-öelda tulevaste maksete ettemaksuna. Samas on Eesti üks põhilisemaid probleeme ekspordi kasvu aeglane tempo, mida kindlasti pidurdab ka see seaduse muudatus.

Väljatöötamisel on ka sotsiaalkindlustuse seadus, mille järgi see valdkond jääb ikkagi tegutsema riikliku süsteemina, mis loob kõigele lisaks uusi dubleerivaid funktsioone maksude kogumise näol.

Samas võiks karmistada kindlustusseltsidele ja pensionifondidele esitatavaid nõudeid ning olemasolevate struktuuride abil muuta rangemaks kontrolli nende tegevuse üle (samad funktsioonid näiteks nagu Eesti Pangal kommertspankade tegevuse kontrollimisel). See mõjuks märksa stimuleerivamalt majanduse arengule, sest pensionifondid on huvitatud vahendite võimalikult kasulikust investeerimisest, mis alandaks laenude intresse ka pankades jne.

Samas kui püütakse vähendada riigiteenistujate arvu, loob valitsus enda juurde makromajandusliku analüüsi keskuse, mis hakkaks koostama valitsusele vajalikke aruandeid näitamaks kodanikele, et valitsus teeb ainult õigeid otsuseid.

Need on ainult vähesed näited, kuid piisavad esitamaks küsimust, miks ei panda tööle olemasolevaid struktuure ja ei kasutata valmis seaduste pakutavaid võimalusi, vaid tehakse samme majandusliku arengu pidurdamiseks ning maksumaksjate raha mõttetuks kasutamiseks.

Positiivse otsusena nimetatud riigi palgaliste arvu vähendamine võiks olla palju ulatuslikum, kui riigi erinevad struktuurid eesotsas valitsusega suudaks teostada talle antud kohustusi.