Meedia ja reklaamijate must-valge omakasu

Reklaamiseaduse menetlemine riigikogus on löönud vaba ja sõltumatu massimeedia ning reklaamitootjad kihevile. See seadus ähvardab ahistada nende tegevusvabadust, vähendada tulusid ja muuta reklaamimise kommet. Nii ajalehtedes, raadios ja televisioonis kui ka tänavatel ja teedel.

Mõni meedialiider on jõudnud järeldusele, et meediaturg olgu isereguleeruv. Selle teooria valgusel on vaid sammuke, et tõestada ka muude «elualade», nagu organiseeritud kuritegevus, «isereguleeruvust».

Eesti asub niisuguses maailma piirkonnas, kus ümberringi kuni Euroopa südameni välja on hästiorganiseeritud riigid. Mõned neist on kodanike rõõmuks sisse seadnud koguni väga karmid raamid, kus ühiskondlik elu on ühiskonna huvides suurepäraselt ja üldtunnustatult reguleeritud. Eesti liberaalsus ja «isereguleeruvus» ongi leidnud eurooplaste hulgas imestamist. Kahjuks! Võib karta, et mida aasta edasi, seda rohkem hakkavad meie inimesed tahtma ja nõudma rohkemate ühiskonna liikmete huvide arvestamist.

Mulle tundub, et meie meedia üks oluline ülesanne on aidata kaasa tasakaalustatud ühiskonna loomisele ning hoolitseda selle eest, et keegi ei elaks teise arvel ega suruks talle oma maailmanägemust peale, nagu demokraatlikule ühiskonnale kohane. Praegu on aga must-valge omakasu kippumas seda printsiipi rikkuma.

Vaba ja sõltumatu ajakirjandus ning särtsakas reklaamimajandus on ühtäkki langenud laulva revolutsiooni perioodi ning pommitab riigikogu resolutsioonide, avalduste, petitsioonide ja demagoogiliste (Vabandust! Minu subjektiivne arvamus -- T. M.) artiklitega. Nende «dokumentide» kasutegur on aga juba nullilähedane.

Riigikogu majanduskomisjon on üritanud anda oma parima, et valmiks tasakaalustatud reklaamiseadus, mis arvestaks kõikide poolte soove ja vajadusi. Et meedia võimalused teenida ning areneda säiluksid mõistlikes piirides. Et lapsevanemad, õpetajad, arstid, mittesuitsetajad ja karsklased oleksid samuti rahul. Majanduskomisjon otsib kompromissi. Ta kutsus oma lahtisele istungile meedia- ja reklaamifirmade esindajad.

Kuid nemad ei tahtnud kompromissi ja soovisid aina reklaamiseaduseta «isereguleeruvat» ühiskonda. Ei, ma ei olnud tolle ürituse tulemuste pärast ei tige ega solvunud, nagu ajalehtedes väideti, olin pettunud kohaletulnud inimeste tahtmatuses kompromissi leida ning ootamatus oskamatuses oma mõtteid lühidalt väljendada.

Kordan veel kord, mida majanduskomisjoni reklaamiseaduse eelnõu vedajad Mihkel Pärnoja ja Liina Tõnisson on lahkesti selgitanud:

Reklaamiseadust on vaja, et reguleerida mõningaid reklaamimise põhimõtteid.

Praegune reklaami seaduse eelnõu seis ei rahulda samuti komisjoni, sest üks huvigrupp suutis osavalt kasutada kevadist pingelist olukorda valitsuskoalitsiooni sees ning manööverdada eelnõu absurdilähedaseks.

Majanduskomisjon jätkab koos sotsiaal- ja kultuurikomisjonidega tasakaalustatud reklaamiseaduse eelnõu ettevalmistamist, arvestades meedia, reklaamitootjate, tubakafirmade ja alkoholifirmade, aga ka Eesti tervisekasvatuse keskuse, Eesti vähiliidu, Nõmme lastehaigla, liikumise «Eluterve Eesti», Tartu linnavolikogu ja teiste arvamusi ning ettepanekuid.

Reklaamiseadusega pole kiiret. See seaduseelnõu mahub hästi meie rahva ajalooliste põhimõtete -- «Kaua tehtud, kaunikene!» -- raamidesse.