Infomüra laseb läbi vaid valitud infot

Sellest põhimõttest kesklinna vanem lähtuski. Ott räägib sellest, et ilmselt paljudelegi üllatuseks on tal oma fänn-club, tema mõttekaaslasteks on mitmete ülikoolide tudengid. Nimesid ei hakka ta nimetama, sest valimiskampaaniat aitas läbi viia üle paarisaja inimese.

Esimene ring, kuhu kuulus 15--20 inimest, töötas välja taktika ja strateegia. Teise rühma kuulus 20--30 abilist ja kolmas, umbes 150--200liikmelilne meeskond aitas laiendada Oti toetajaskonda ja valgustada rahvale tema ideid. «Nii et, kui mõni arvab, et kõik oli hirmus rahastatud, siis päris nii see ei olnud,» märgib Ott.

Tema jüngrid käisid kauplusest kauplusesse, majast majja ja palusid, kas võivad oma liidri pildi üles riputada. Nii said 500st plakatist enamus tasuta akendele kleebitud, vaid 50 plakati üles panemise eest maksti renti. Oti sõnul oli kampaania ligikaudne maksumus 200 000 krooni, millest suurem osa kuluski plakatite muretsemiseks. Lisaks 500-le suurele plakatile laskis ta trükkida ka 10 000 väikest, A4 formaadis üllitist.

Kus plakatid kujundati ja trükiti? Ott väidab end mitte teadvat. «Nagu nüüdki,» viitab Ott Äripäeva piltnikule, «tuli fotograaf kohale, tegi plõksu ja oligi kõik.» Ülejäänuga tegelesid teised inimesed ja Ott pole asjaga kursis.

Kellega võiks siis sellest rääkida? «Aimar Karu,» nimetab Ott ühe nime. Paraku saab Aimari kätte alles esmaspäeval, teatas Ott eelmisel neljapäeval. Esmaspäeval ütleb aga linnaisa, et noormees studeerib välismaal ja tuleb alles paari nädala pärast tagasi. Märkuse peale, et ta fännklubis on ilmselt rohkem kui üks asjaga kursis olev inimene, lubabki Ott muretseda mõne teise abilise kontaktnumbri. Jätab aga oma lubaduse täitmata.

Nii ei saa ka jüngrite kaudu midagi konkreetset teada ja Oti vastused on väga üldsõnalised: «Kampaania rahastajateks olid firmad, sõbrad ja mina ise.» Kuna Ott tahab olla aumees, ei saa ta täp-semalt midagi öelda: «Meil on lepitud kokku, et kuu on see aeg, kus tuleb deklareerida kõik need asjad. Siis me peame esitama ametliku deklaratsiooni ja kui ma hakkan varem neid asju tegema, siis ma lihtsalt ei pea meie kokkuleppest kinni. Ma tahan, et ametlikud dokumendid oleks läinud, enne kui ma kuskil avalikult esitan need andmed.»

Nii et millegi teada saamine ei osutu kergeks. Taas kuulen, et Oti avalikke suhteid korraldab PR firma MCL Info. Helistan: «Tere Aap Tänav. Ott ikkagi ütles, et te teete neile PRi.» Ja siis räägib Tänav mitmest artiklist, mis neilt on tellitud. Näiteks Jüri Oti kommetaar 25. septembri Äripäevas, milles lehe peatoimetaja Igor Rõtov tunneb ära oma endise töötaja ja nüüdse suhtekorraldusfirma juhataja Tomi Saluveeri lemmikteema. «Igasugu asju kirjutasime, kokkuvõtteid kesklinnavalitsuse tööst,» lisab Tänav.

Kui hakkan tundma huvi teenustasu vastu, hakkab Tänaval kole kiire. Hiljem helistab ta tagasi. «Äitäh! Ma sain nüüd ka Otiga tuttavaks,» kirjeldab PR-mees oma raskeid pingutusi, enne kui ta olla linnaisa telefoni otsa saanud. «Ott ütles, et rääkis küll ajakirjanikuga, aga MCL Infost neil juttu ei olnud,» veenab suhtekorraldaja, et ajakirjanik on eksiteel ja kuulutab oma eelnevalt räägitud jutu kõik jamaks. Luban, et püüan uskuda.