Kaubamärgid omaette müügiartikliks

Paljud taotlejad ei pea vastu kaubamärgi registreerimise maratonprotsessile ning loobuvad erinevatel põhjustel oma märkidest (raha- või huvipuudus, pankrot või tegevuse lõpetamine).

Kaubamärk (ja ka muu tööstusomand) kuulub ettevõtte (või ka eraisiku) vara hulka ning teda on võimalik osta ja müüa ka ilma ettevõtet müümata.

Kui kaubamärgi valdaja ei saa või ei soovi enam oma kaubamärki kasutada, siis on tal kasulik see ära müüa. Päris paljudel ettevõtetel on kümneid kaubamärke, mis on seotud konkreetse toodanguga. Teatud toote tootmisest loobumisel on kasulik märk müüa. Täit kasu saab aga (edukas) ettevõte järgmiselt: juurutab uue toote (nt Arnoldi sepik), kaitseb selle kaubamärgi ning muudab toote populaarseks. Kui ettevõtja mingil põhjusel tootest loobub, siis ta müüb kaubamärgi maha ning juurutab uue toote (Alma kõver rosinasai) asemele. Uus toode võimaldab võita uusi kliente, samuti manipuleerida hinnaga.

Sarnast põhimõtet püüti üldjoontes kasutada märgi «Suvest suveni» puhul (kahjuks selgus, et «Suvest suveni» polnud registreeritud kaubamärk).

Teisest küljest, kaubamärgi taotlemiseks kulub enam kui aasta. Paljud n-ö head märgid on juba teiste nimele registreeritud. Ettevõtja, kes soovib alustada tegevust, vajab kaubamärki kiiresti. Sellisel juhul oleks hea, et ta saaks sobiva märgi kuskilt osta.

Ettevõtteid on riiulilt ostetud juba ammu. Nüüd siis on lõpuks nii võimalik osta ka kaubamärke.

Mõnel harval juhul võib ostetud kaubamärk olla isegi odavam, kui on uue kaubamärgi taotluse esitamine ning selle menetlus. Üldjuhul on ostetud märk siiski kallim ning seda eelkõige kahel põhjusel -- märgi saab kätte kiiresti ning märgil võib olla juba teatud turuväärtus).

Ettevõtte pankroti korral läheb kaubamärk pankrotivara hulka ning pankrotihaldur peaks püüdma ka kaubamärki realiseerida. Andmebaas, mis registreerib nii müüdavaid kaubamärke kui ka märkide ostusoove, oleks abiks ka pankrotihaldurile.

Võidakse väita, et pankrotistunud ettevõtte kaubamärgil ei tarvitse olla mingit (positiivset) väärtust. See on õige juhul, kui ärinimi ja kaubamärk kattuvad. Kui aga kaubamärki kasutatakse mingi konkreetse toote nimena, siis ettevõtte pankrot selle kaubamärgi väärtust mõjutada ei tarvitse.

Kaubamärkide ost-müük aitab teatud mõttes «korrastada» ka riigi patendiameti poolt peetavat kaubamärkide registrit. Praegu kehtib kaubamärk kümme aastat registrisse kandmise kuupäevast ning kehtivust on võimalik pikendada kümne aasta kaupa.

Kui ettevõte on just pikendanud kaubamärgi kehtivust, kuid mingil põhjusel loobub selle kasutamisest, siis kehtib tema kaubamärk veel kuni kümme aastat.

Loomulikult kajastab kaubamärgi müümise soov teatud määral ettevõtte majandustegevust (majanduslikke raskusi või võimalikku pankrotiohtu). Ettevõtted ei riski kaubamärke sellise andmebaasi kaudu müüa, kui sealt info lekkima peaks.

Ka selle vältimise peale on mõeldud. Kui ettevõtja soovib, võib info müüdavate märkide kohta olla avalik, st igaüks võib näha, millised kaubamärgid on saadaval, nägemata siiski, kellele see kuulub.

Kaubamärki müüa sooviv isik sõlmib andmebaasi haldajaga konfidentsiaalsuslepingu.

Kui keegi soovib osta kaubamärki, siis tehakse küsitlemise teel täpselt kindlaks, mis klassides ning millist kaubamärki ta soovib. Kui andmebaasis on sobiv märk, siis sõlmitakse soovijaga samuti konfidentsiaalsusleping ning tal võimaldatakse tutvuda andmebaasi konkreetse osaga.

Lisaks ostu-müügisoovidele sisaldab andmebaas ka infot selle kohta, millistele kaubamärkidele soovitakse litsentsi müüa või osta.

Kinnisvarabüroode eeskujul on olemas ka järgmine võimalus -- hea kaubamärgi puhul saab raha kohe kätte, st andmebaasi haldaja omandab märgi.

Hea kaubamärk siinses kontekstis ei ole mitte niivõrd juba edukas, vaid eelkõige kaubamärk, millel on eeldusi muutuda edukaks.