Praegu tekivad kontsernid Eestis spontaanselt. Paljudel ettevõtetel napib omakapitali, mistõttu lihtaktsiate emissioon on lähiajal möödapääsmatu. Kui leidub firma, kes soetab omale kogu selle emissiooni ning omab seega teise ettevõtte hääleõiguslikest aktsiatest kokku üle 50%, siis edaspidi ongi tegemist selle firma (kui emaettevõtte) tütarettevõttega. Selle tulemusel viimase finantsmajanduslik potentsiaal tugevneb, tal tekib võimalus minna uuele turule või turusegmenti.
Kontserni mõiste on piiritletud äriseadustiku paragrahvis 6 ja sarnase seletuse annab ka raamatupidamisseaduse § 3. Paraku sellest kõigest on väga vähe, sest paljudel juhtudel koostatakse kontserni aastaaruanne, s.o kontserni kuuluvate ettevõtete koondaruanne, milles ettevõtte aruandesummad pärast mõningaid välistusi on ühendatud tütarettevõtete omadega. Aruanne peegeldab kontserni kui ühtse majandusettevõtte finantsseisundit ja tegevustulemusi. Kuidas peab toimima praktik aruande koostamisel ja millist metoodikat kasutama, kui näiteks emaettevõtja tütarettevõtjaks on ka ühing, kus häälteenamus on teisel tütarettevõtjal?
Ülaltoodust johtuvale peab rõhutama, et kontserni tegevussuunad määrab aktsiate kontrollpakki omav juhatus, operatiivset majandustegevust juhib direktorite nõukogu ning ettevõtteid juhivad hoolduskompaniid (holding company). Viimane on firma, mille peamine ülesanne on hooldada teiste aktsiaseltside ja tütarfirmade vara peamiselt aktsiate kujul ning sooritada nendega tehinguid neid ostes ja müües kasumi saamise eesmärgil.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Alguses moodustati enamik kontserne sama tootmissuunaga ettevõtetest (nn horisontaalne kombineerumine), kuid alates 1950. aastatest moodustatakse kontserne põhiliselt diversifikatsiooni põhimõttel, s.o tootmistegevuse mitmekesistamise ja riskide hajutamise eesmärke silmas pidades. Nüüd räägitakse kontsernidest peaasjalikult seoses välisturgudega.
Momendil Eesti majanduses kontsernidesse haaratud (või haaratavate) tütarettevõtete finantsmajanduslikud perspektiivid polegi alati kiiduväärsed. Paradoks? Siiski mitte. Tehtud analüüsid näitavad, et kõnesolevad ettevõtted on seni majandanud end väga ratsionaalselt. Ehkki nendel napib omakapitali, oskavad nad väga hästi korraldada kreditoorset võlga (tasuga finantseerimisallikas!) ja lühiajalisi pangalaene. Tulemuseks on see, et nad püsisid rea aastate jooksul kasumi-kahjumi piiril, kord väike kasum, kord väike kahjum. Ja pealegi, kui jätame kasumiaruandest välja amortisatsiooni, siis näeme, et kahjum polegi tekkinud reaalsetest rahavoogudest.
Mis aga ootab potentsiaalset tütarettevõtet kontsernis? Esimesel aastal palju halvemad finantsmajanduslikud tulemused. Tütarettevõte saab küll normaalses summas omakapitali (ligikaudu 40--60% oma kapitali struktuuris), kuid sellelt nõutavat tulunormi võib arvestada 20--25% piires ning paraku väheneb odavamate (või isegi tasuta) finantseerimisallikate osakaal. Tütarettevõtte omavaralisuse tagamisega (eriti põhivara osas) suurenevad ka amortisatsioonisummad. Muidugi võib juhtuda ka nii, et kõrvuti nende negatiivsete ilmingutega tütarettevõtte müügikäive suureneb järsult ja lõpptulemuseks on normaalne kasum (tegevustulukus 2--2,3%).
Praktikas lülitatakse kontsernidesse ennekõike suure arengupotentsiaaliga ettevõtteid, mille väärtus vaatamata tühisele omakapitalile on väga kõrge. Näiteks, Eestis on ettevõtteid, kus omakapitali on vaid 2--3 miljonit krooni, kuid firma väärtuseks on vähemalt 15 miljonit krooni. Uskumatu! Taoline firma (kasvõi kaubandusettevõte) on hea mainega ostjate jaoks, kaitstud tugeva konkurentsisurve eest ning tal on head kasvuvõimalused tänu pikaajalistele kontaktidele ja läbimõeldud strateegiale.
Mitmete majandusteadlaste arvates oleks ideaalne olukord, kui Eestis voolaksid välisinvesteeringud just suurtest rahvusvahelistest korporatsioonidest siin asuvatesse tütarettevõtetesse. Selle tulemusel elavneks Eesti majandus, tekiks täiendav tööhõive ja teenimisvõimalused.
See aga pole kõik, sest harilikult suurriigid on huvitatud ka oma investeeringute kaitsest ühel või teisel maal. Eestile tähendaks see täiendavat kaitset võimalike agressioonide ja terrorismi vastu.
Samal ajal on aga raske prognoosida, milliseks kujuneb Eesti majandus siis, kui siia tõepoolest tekiks massiliselt rahvusvaheliste korporatsioonide tütarettevõtteid. Kasvõi ainuüksi sellepärast, et välismaise emaettevõtte nõutav tulunorm siinsele tütarettevõttele võib olla näiteks vähemalt 38%.
Eestis kontsernidega seonduvaid teravaid probleeme jätkub. Momendi vaikus nende probleemide ümber laseb oletada seda, kuivõrd toored on kõik need probleemid üleüldiseks aruteluks.