6. veebruar 1997
Jaga lugu:

Ekspordi krediteerimise fond võtab laenuriskid enda kanda

Vastab ekspordi krediteerimise fondi direktor Gunnar Lambing

Mina ei ole ilmselt see otsustaja, kes peab ja oskab öelda, kas seda fondi on vaja või mitte. Minu ülesanne on see fond niimoodi üleval pidada, et meie tehtud kulud on tuludega kaetud ja vastavad reservid oleks moodustatud juhuks, et kui kunagi mingeid laenukahjumeid peaks tulema, siis oleks võimalik seda reservide arvel katta.

Erineme seetõttu, et esiteks võtame kõik riskid enda kanda ja teiseks on meil tingimus, et me oma tuludega peame kulud katma.

Siiamaani on näha, et nõudlus fondi järele on küllalt suur. Kasutame momendi seisuga ainult oma kapitali. Tulevikus kaasame ilmselt ka võõrvahendeid. Sel juhul suudame täita teatud lünka, mille kommertspangad on jätnud. Kui eksportiv ettevõte viib oma kauba välismaale, peab ta olema seal konkurentsivõimeline oma väliskonkurentidega. See krediit, mis talle ekspordikrediidina välja antakse vahendite puudujäägi katteks, saadab selle toodangu ära.

Praegustes tingimustes tootvale ettevõttele on see krediidivahemik 8--12%, millega nad võiksid hakkama saada. Paljud meie kliendid, kes on mingil määral kommertspankadega kokku puutunud, on saanud suhteliselt rasked krediiditingimused ja praktiliselt see kasum, mis teenitakse, süüakse laenuintresside poolt ära.

Meie bilansimaht on 50 miljonit, mis eeldab ka seda, et me ei krediteeri väga suuri projekte. Suurfirmadel on kommertspankadest võib-olla võimalik saada väga soodsalt 5--6% krediite, samal ajal teistele firmadele antakse sealt krediite 20--30% vahel. Meie intressid on võrreldes kommertspangandusega kitsamalt piiritletud. Momendi seisuga on nõukogu poolt kinnitatud intress vahemikuks 11--15%.

Ega firmad, kes pangast saavad 12% laenu, siia ei pöördu. Ettevõtete ring, kes saavad alla meie taseme pangast laenu, on suhteliselt piiratud.

Panga rahadega mängitakse ka rahaturgudel ja neid investeeritakse erinevatesse kohtadesse üle maailma, nii et pangal on võib-olla muud ka selle rahaga teha. Meie funktsioon on konkreetne, et kogu see raha, mis meie käsutuses on, suunata ekspordi krediteerimise tarbeks.

Oleme välja töötanud programmi, kuidas ekspordi krediteerimise baasil moodustada AS Eesti ekspordi krediteerimise garantiikeskus.

Millised lahendused tulevad valitsuse tasandil, seda ei oska ma öelda. Meie lähtusime loogikast, et ekspordi krediteerimise kõrval oleks ökonoomne alustada toiminguid ka ekspordi garanteerimisega. Garanteerimine on ala, mis vähendab eksportivate ettevõtete ja finantseerimisasutuste riske. Sellist garanteerimist praktiseeritakse kogu maailmas. Kui ettevõte realiseerib oma kauba välisturul, siis sellega kaasneb risk, kuna raha laekub talle hiljem, kui ta selle kauba lähetab. Selle riski me võtaksime nende garantiidega teatavas ulatuses enda kanda. Me leidsime, et Eesti tingimustes, kus rahvastik on ikka niivõrd väike, oleks ökonoomne, kui üks institutsioon tegeleks nii ühe kui teise poolega.

Olema valmis alustama kohe, kui valitsuse ja parlamendi poolt need lahendused leitakse. Kõik materjalid on meil olemas, ettevalmistused tehtud, et pilootprojektidega tööle hakata.

Ekspordi krediidi vallas oleme praeguste mahtude juures suutelised katma ainult müüja krediidi poolt. Tähendab, me anname krediidi eesti eksportöörile, kes viib kaupa välismaale. Rahvusvahelisel areenil muidugi ekspordikrediit hõlmab suures osas ostja krediiti, kus krediidi saajaks on sisuliselt välisfirma, kes ostab kodumaise firma kaupa, aga krediidiraha makstakse kauba eest välja kodumaisele firmale.

Võlgnikuks jääb see välisostja, kodumaine eksportöör saab oma raha kätte ja laenu suhe jääb eksportööri välispartneri ja ekspordikrediidifirma vahel. Aga meie mahtude juures on väga raske seda teostada, see eeldab suuremaid lepinguid.

Minuni siiamaani ei ole sellist informatsiooni laekunud, et laenu ei saa. Võib-olla selle aasta alguses on situatsioon veidi keerulisem, sest meil lihtsalt ei ole ressurssi niivõrd palju, kui oleks vaja oma töö normaalse tasemega jätkamiseks.

Raha, mis meie käsutusse on antud, on kõik praktiliselt laenudena ka väljas. Kõik, kelle bilanss on laenamist kannatanud, on seda ka saanud.

Tänavuseks aastaks juurde tulev raha on üsna minimaalne. 10 miljonit oli see summa, mis meile on eraldatud, aga sellest ei ole me veel midagi kätte saanud.

Me üritame küll raha muudest allikatest juurde saada, aga kuidas see õnnestub, ei oska öelda.

On olemas mitmeid finantsinstitutsioone, kes on nõus oma krediidiliinidega meid toitma.

Fond tootmisaladele prioriteete ei sea. Ainuke tingimus on see, et kaup, mille eksportimist me krediteerime, peab minema vabariigi piiridest välja. Laenu saamisel esile kerkivatest probleemidest on esimene muidugi see, et ettevõttel puudub ekspordikäive.

On olnud ettevõtteid, kes tulevad meie juurde siis, kui neil bilanss on juba laene täis ja käive ei vasta nende laenude mahule. See tähendab, et ettevõte ei ole oma seniste projektidega suutnud toime tulla.

Laenu võtmisel peab selle projeti läbi vaatama kompleksselt. Kui tehakse mingi investeering, siis alati on vaja käibekapitali, et seda investeeringut käivitada. Kui seal on mingid ebakõlad, siis ettevõttel tekivad kohe finantsraskused.

Et projekti käivitada, siis peavad sellel laenul olema ka mingid elementaarsed tagatised. Me vaatame neid tagatisi ka laias laastus. Kui ettevõtte finantsseisund on normaalne, on näha ekspordilepingud, asjad käivad, siis me ei nõua nii kõvasid tagatisi.

Kui ettevõte on sisuliselt alustav, tal on vähe toimingut, ekspordikäive on suure riskiga seotud, siis nõuame suuremaid tagatisi.

Alati ei ole vaja tagatiseks panna kinnisvara või seadmeid, väiksemate summade puhul, kui ettevõte samm- sammult edasi liigub, saab personaalseid käendusi rakendada.

Jaga lugu:
Hetkel kuum