Eesti saab logistikakeskuseks

Vastab Air Cargo Estonia tegevdirektor Karli Lambot

Peamine lähtepunkt on see, et riigi positiivse imago loomisel pole kõige olulisem roll mitte valitsusel, vaid kõigil üksikisikutel ja ettevõtetel. Kui erasektor tahab nüüd midagi hästi teha, siis peab ta ennast müüma.

Senine ootus, et valitsus peaks selles vallas midagi ära tegema, pole õige. Valitsus täidab küll teatud funktsioone ja toetab, aga suurima jõu selle asja tegemiseks peavad andma eraettevõtted.

Teine põhjus on jaotada idee teostamisega seotud kulutused paljude erinevate ettevõtete vahel. See on pikaajaline projekt ja me peame mõtlema 5--10 aastat ette.

Eeldame, et me juba müüme end hästi ja probleemid on lahendatud. Kui pole probleeme, on transpordivaldkond palju läbipaistvam ja sinna sisenemine lihtsam. Järelikult on seal konkurents palju suurem. Minule kui transpordiettevõtjale see põhimõtteliselt muidugi ei meeldiks, aga tänu konkurentsile tihenevad keskmise ärimehe valikuvõimalused ning paraneb hinna ja kvaliteedi suhe.

Kõik Eesti kaupmehed ja tootjad kasutavad transpordifirmadega samu kanaleid, mis tähendab, et mahud on kokkuvõttes suuremad ja hinnad madalamad. Täiendavate transpordimahtudega suurenevad riigieelarve sissetulekud ja see avaldab positiivset mõju kõikidele eluvaldkondadele.

Meie idee pakub lisaks kõikvõimalikele transporditeenustele ka muid lahendusi, näiteks kaupadele lisaväärtuse lisamist. Suhetes Venemaaga püüavad seda valdkonda katta riigid alates Rootsist-Soomest kuni Türgini. Kui Rootsi ja Soome välja jätta, siis ülejäänute konkurentsi tase kannatab kindlasti võrdlust Eestiga.

Oleme hästi kursis, mis toimub Lätis ja Leedus ning olukorras, kus valitsus loob vajalikud keskkonnatingimused ja transpordifirmad on tublid, on võimalik konkurentide ees lihtsasti edu saavutada. Mitte mingil juhul ei tohi lähtuda sellest, et meie eelis on suhteliselt madalad transpordihinnad ja suurte koguste puhul saab Eesti kaudu odavamalt kaupa vedada. Eesti tööjõuhinnad kindlasti tõusevad ja ühel hetkel see efekt kaob. Pigem peavad meie eelised olema milleski muus, näiteks selles, kui suudame luua piisava kvaliteediga piisavalt häid lahendusi.

Eeldatavasti oleme 10 aasta pärast Euroopa Liidus ja Eestit seob Venemaaga mingisugune tihedam side. Kindlasti on Balti majandusruum selle aja peale ühtne. Toimub raha, tööjõu ja teenuste vaba liikumine.

Ei, mina ei usu seda. Mina arvan, et Eesti kasutab võimalust olla avatud. Me oleme nii väikesed ja hetkel on näiteks välistööjõu või ajude sissetulemine suhteliselt keeruline. Kui me tahame edaspidi tublimad olla, peame barjäärid lõhkuma ja laskma teistel meiega võrdselt konkureerida. See tõstab keskmist taset.

Kümne aasta pärast on meil valikuvõimaluste paljusus. On suur hulk transpordiga tegelevaid ettevõtteid, kes omavahel konkureerivad. Kindlasti on neid rohkem kui praegu.

Valitsusel on siin vähe funktsioone. Peamine on tagada mängureeglid ja keskkonnatingimused. Sellesse valdkonda sisenemine peab olema uutel konkurentidel ja uutel ettevõtetel võimalikult lihtne. Eestis on probleem praegu selles, et siin on mitmed turgu valitsevad ettevõtted, nagu Tallinna lennujaam, sadamad ja raudtee. Siin peab looma võimalused uutele ettevõtetele ja jälgima, et olemasolevad turgu valitsevad ettevõtted ei kuritarvitaks oma seisundit. See on transpordiettevõtete konkurentsi seisukohast kõige olulisem.

Naaberriikidega on vajalik stabiilne maksu- ja tolliseadusandlus ning stabiilne ettevõtluskeskkond. Riik ei tohiks ise mitte mingil juhul siseneda transporditeenuste turule, sest ta ei saa olla korraga nii tegija kui ka kohtunik.

Meie poliitiline eripära on ikkagi see, et vanker küll lohiseb, aga läheb mingis ühes suunas. Isegi kui minnakse vales suunas, on oluline stabiilsus.

Kui aga lähtutakse teistest arusaamadest, näiteks sellest, et riigi osalus peaks ettevõtetes suurenema, siis tehtagu seda aegamööda, mitte üleöö.

Meie firmal on loodud ettevõte näiteks Leedus ja plaanis on ka Lätti minek. Me võime küll olla sinisilmselt rahvuslased, ent kui asjad tagurpidi käivad, siis teeme oma äri küll mujal. Mina teeksin küll igal juhul.

Esimene kõige kriitilisem asi on toll ja tolliga seonduv stabiilne seadusandlus. Loomulikult paljudele transpordiettevõtetele kõik tolliga seonduv ei meeldi. Seetõttu peab tollikorraldus olema läbipaistvam, kõikidele arusaadavam ja stabiilsem. Praegu võib öelda, et Eesti toll teeb head tööd võrreldes sellega, mis toimub mujal Ida-Euroopas.

Oluline on maksuseadusandlus. Mitte mingil juhul ei tohiks anda transpordile või transiidile mingeid lisasoodustusi. Nad peavad olema samasuguses olukorras kui teised majandusharud ja ise oma elujõulisust tõestama.

Probleemiks saab kindlasti see, et jäävad mingid monopolid, nagu raudtee, sadamad ja lennujaamad. Meie väiksuse juures pole analoogsete lisastruktuuride loomine riigi sees otstarbekas. Selle tõttu peaks neil ettevõtetel olema võimalus konkureerida sarnaste struktuuridega teistes riikides ja riik peaks kontrollima, et nad oma seisundit ei kuritarvitaks teiste turul osalejate arvel.

Tuleb ka võidelda selle vastu, et konkurentsitingimustes ühinevatest ettevõtetest ei moodustuks kartellid. Näiteks kui kaks suurimat ekspedeerimisettevõtet kavatsevad ühineda, siis peab ka riigi konkurentsiametil olema oma sõna öelda, kas see on turutingimuste ahistamise seisukohast lubatud.

Esiteks peavad nad hästi oma tööd tegema. Teiseks tuleb hästi palju asju kohapeal lahendada, näiteks valitsusele mõju avaldada keskkonnatingimuste parandamiseks. Ekspedeerijad saavad teha palju paremat lobby-tööd, et seaduste tegemist õiges suunas juhtida. Ettevõtjad peavad saama aru, et tuleviku nimel peab tegelema ka paljude nende asjadega, mis tavaliselt nende funktsioon ei ole.