9 veebruar 1997

Vaja on pikaajalist majandusstrateegiat

Täna siis tõdeme kolme sõltumatu ministri ettepanekutest, et Eesti riigikorralduse sisene ülesehitus on kulukas ja maksumaksjale üle jõu käiv.

Ei ole ootamatu, kui homme tehakse selgeks, et meie suund katta Euroopa ja veel osa teisi mandreid saatkondadega ning lai osavõtt kõikvõimalikest maailmaorganisatsioonidest ei ole ratsionaalne ja käib üle jõu. Euroopa Liit ja IMF on muutunud omamoodi Eesti riigi majandusstrateegia pühadeks lehmadeks, mille taha või ette asetatakse nii meie kaugemad majanduspoliitilised eesmärgid kui ka taktikalised ettevõtmised või diskussioonid.

Tundub, et oleme võtnud meetodiks «astume sammu, püüame hinnata seda sammu, kui vaja muudame suunda ja kõrvaldame vead (mis alati ei õnnestugi valutult, nt põllumajandus)».

Sellise tegevuse omaksvõtmisega kaasnevad idée fixe'id, et üksikud persoonid, kellel on mingi valdkonna kohta infot, võivad palju korda saata selle valdkonna kardinaalsel reorganiseerimisel, andmata aru, kuidas ta mõjub teistele valdkondadele ehk milline on ikka summaarne efekt.

Iga uus minister või nõunik võib oluliselt mõjutada strateegilist tulemit riigi majanduse arengus. Muidugi oleks hea, kui see tegevus oleks riigi arengustrateegiaga kooskõlas ja tegevuse tulemusena saavutame paremaid tulemusi nii lähi- kui ka pikemas perspektiivis. Milline või kus on Eesti riigi majanduse arengustrateegia? Kuhu tahame jõuda 2000. aastaks, kuhu 2005. aastaks? Kus on kava, mis oleks konkreetsem ja arusaadavam nii riigi kodaniku kui ettevõtja seisukohalt?

Võib ju tõepoolest tugineda eesmärgile jõuda Euroopa Liitu, aga ka Euroopa Liidus toimuvad arengu- ja muutuseprotsessid. Euroopa Liit sajandivahetusel ei ole kaugeltki enam see Euroopa Liit, mis ta on praegu, ja mitte ainult kvantitatiivses mõttes!

Euroopa Liidu sees toimib täna ja jääb toimima ka edaspidi äärmiselt tugev riikidevaheline konkurents, mille tulemusena jäävad eksisteerima oma ääre- ja arengumaad. Kuhu on meil võimalik jõuda? Mida peab selleks tegema?

Eestis on olemas potentsiaal töötamaks välja ühised majanduspoliitilised suunad. Kõik ei ole veel kõigiga tülli läinud. Võiks ju olla meie tulevik see, mis meid uuesti ühendab: nii nagu see oli lähiminevikus.

Me valdame infot, piisavalt peaks olema kogemusi, et välja töötada Eesti riigi majanduspoliitika vähemalt 2005. aastani, mis tagaks ka kindlustunde nii riigi kodanikele kui ka ettevõtjale, ametnikule jt.

Olles välja töötanud parteivälised riigi majanduspoliitilised eesmärgid ja nende saavutamise teed, võib rahulikult jätta edaspidise võimuvõitluse jaoks ratsionaalsemate ja optimaalsete taktikaliste ettevõtmiste väljatöötamise.

Siis on kergem ka riigi kodanikul hinnata üht või teist «valitsejat» või valitsust. Riigi elu poliitiline ja majanduslik korraldus hakkab ise otsima ratsionaalsust riigielu arengus.

Hetkel kuum