Pankroti algatamine raskeneb

Pankrotihaldurite koja nimel võin öelda, et me üldiselt oleme seadusega rahul.

Tundub, et seaduses on pisut rohkem kaitstud võlgniku huve. Teatud juhtudel ei saa pankrotimenetlust algatada. See probleem tekib just väikeste firmade puhul.

Üldse on selle seadusega püütud vähendada pankrotimenetluse kulusid. Osa tuleb halduril omast taskust arvestada ja haldur vastutab ka põhjendamatute kulutuste eest. See on loomulik, et kulutusi tuleb teha otstarbekalt. Kuid kulutuste kokkuhoiuga liiale minnes muutub protsess põhjendamatult kiireks ja pankrot võidakse viia läbi pinnapealselt.

Uue seaduse järgi on kohtul õigus nõuda kohtudeposiiti teatud summale pankrotiavalduse esitajalt. Sellega kaetakse ajutise halduri kulutused. Kui raha on kohtudeposiiti kandmata, on kohtul õigus mitte algatada pankrotti. Summa suurust pole paika pandud, see makstakse n-ö omal äranägemisel.

Abilisteks võivad olla valvurid, audiitorid, kes iganes -- nii et haldur jääks ise pankrotti, kui neile kõigile maksab. Eelnõu arutelu käigus tehti abide ja ekspertide vahe selgeks. Oma esindajale või abilisele maksab haldur tasu oma tasu arvel vastavalt kokkuleppele. Esindajatele võib teatud juhtudel pankrotitoimkonna otsustusel maksta tasu pankrotimenetluse kuludest. Näiteks suured ja spetsiifilised pankrotimenetlused. Seadusse on toodud ka toimkonna vastutus, kes vastutab solidaarselt halduriga põhjendamatute kulutuste eest.

Igal juhul tuleb midagi päästa, kui see õnnestub. See on kooskõlas üldise suunaga, sest ära on kadunud igasugused prooviärimehed ja riiulifirmad ja nendega seotud pankrotid. On loomulik, et pankrotiga peab kaasnema saneerimine. Siiani on tervendamist suhteliselt vähe rakendatud. Selle üle otsustab võlausaldajate üldkoosolek. Eraldi peatükki seaduses saneerimise kohta pole, aga sellest räägitakse kompromissvariantide ja tervendamise juures.

Mina olen jätkanud kahel korral firmaga tegevust: väikeses mahus, paralleelselt vara müües. Vahel on otstarbekas mingil määral tegevust jätkata, et saavutada kasulikumat varade müümist. Aga see, et ettevõte jätkaks tegevust pärast müüki, et müüdaks tervendatud ettevõte -- neid juhtumeid on vähe. Ma ei ole kuulnud ka sellisest pankroti lõppemisest, kus ettevõte suudab võlausaldajate nõuded täielikult rahuldada ja jätkab samal ajal hoogsalt tegevust. Aga majanduse arenguga võib hakata selliseid asju juhtuma.

Kindlasti selliseid juhtumeid on. Seadus ei tee vahet, kes pankroti välja kuulutab ja ei kirjuta ka midagi ette vara ostjatele. Kui pankrotistunud firma omaniku lähikondne ostab vara ära -- no mis seal siis ikka, kui ta pakub selle eest korralikku hinda. See on selline kuidas-võtta-küsimus. Kui selles piirkonnas keegi teine ei tegele selle alaga ja keegi teine osta ei taha?

Alati mängivad siin kaasa nüansid.

Haldur kaitseb mõlema poole huvisid, see on üks tema kohustusi. Seadus jätab kohtule õiguse määrata uus pankrotihaldur või ajutine pankrotihaldur, kui nad on jätnud oma kohustused täitmata. Varasemas seaduses olid need ülesanded ebamäärased -- öeldi lihtsalt, et kui haldur ei tule ülesannete täitmisega toime.

Honorarid lükkusid teisest järgust (kus oli palk ja jm töötasud -- toim.) viiendasse järku.

Suurim muudatus on kommertspandiga seotud, mis on lükatud tahapoole, viiendasse järku. Aga see rakendub alles 2000. aasta 1. jaanuaril.

Haldurid tegid ettepaneku maksuvõlad võrdsustada muude võlgadega (need on kolmandas järgus), aga seda ei võetud arvesse. Riigi eelisseisund jäi püsima.

Varem ei pidanud teatama pandiga tagatud nõudest, kuna eelisseisundi tõttu pidi seda niikuinii arvestama. See tekitas vahel segadusi. Nüüd on sedasi sätestatud, et ka pandiomanik peab nõudest kindla aja jooksul teatama.

Varem lõpetas selle jaotusettepanek, mida oli võimalik väga ruttu kinnitada. See ei tähenda, et vara müügid lõppenud oleks.

Nüüd esitatakse aruanne kohtule siis, kui on juba väljamaksed tehtud ja kui on reaalne pankrotimenetluse lõpp. See on võlausaldajatele palju parem, võrreldes varasemaga.