Erakondadest

Väide: Eesti peab maailma kogu aeg üllatama. Eeldus: praegusele poliitiliste ühteheitmiste ja lahkulöömiste tuhinale vaadates võib öelda, et kõik poliitikud on nõus teatud tingimustel kõigi poliitikutega koostööd tegema. Tingimused ei ole kunagi ületamatud, mängu võetakse sellised mõisted nagu uuenenud, puhastunud jne.

Lahendus: Eestis võiks sisse seada range kaheparteilise süsteemi. Kõik praeguseks loodud erakonnad lõpetaksid tegevuse ning moodustatakse kaks uut: Head ja Halvad. Seejuures ei pea erakonna liige olema sugugi absoluutses mõttes hea või halb. Määratlemise põhimõte on suhtelisus, sest üks ja sama poliitik võib olla kord hea, kord aga halb. Kindlasti on ka isikuid, kes üsna stabiilselt esimese või teise erakonna ridadesse jääksid. Nimed oleksid seega tinglikud ja vajalikud lihtsalt ühtede poliitikute teistest eristamiseks.

Poliitik ise ei pea erakonda astumiseks midagi tegema. Ta lihtsalt paneb ennast n-ö Eesti poliitikabörsile, kus siis sõnad ja teod ühelt poolt tema aktsia väärtust kallutama ning avalik arvamus teiselt poolt seda kaaluma hakkab.

Poliitiku kuulumine Heade või Halbade hulka selguks regulaarselt korraldatavate avaliku arvamuse uuringute põhjal. See välistab ühtlasi nn poliitilise prostitutsiooni, sest erakonna vahetamine oleks loomupärane Eesti poliitika alustala.

Muidugi mõista võib küsitlusel vastajate ehk üldistatult rahva pädevust veelgi laiendada. Küsida võib ju näiteks sedagi, kas üks või teine persoon üldse sobib poliitikat tegema. Kui jah, siis kas Heade või Halbade parteis. Kui ei, siis lihtsalt ei.

Kui Eesti sellise uuendusega absoluutse rahvavõimu lipulaevaks ka ei saa, siis mõneks ajaks on tähelepanu maailma teabekanalites kindlasti tagatud, mida oligi tarvis tõestada.