Tõkkepuud Eestile Euroopa Liidu kiirteel

Eesti pääsemine Euroopa Liitu (EL) on täna reaalsem kui kunagi varem. Kui kevadised Inglise parlamendivalimised ning Hongkongi üleminek Hiinale ei loo lisatakistusi, jõuab Euroopa Liidu valitsuste vaheline konverents juunis lõpule ning sügiseks avaldab Euroopa komisjon oma raportid (avis'id) liikmeks pürgivate maade kohta.

Ühegi ELi liikmeks pürgiva maa kohta pole veel raport valmis.

Vene-Eesti piiriküsimuses ootab EL Venemaa-poolset poliitilist otsust ja mõistab, et Eesti on oma järeleandmised teinud. Moskva soovi siduda piiriküsimus vene vähemuse olukorraga Brüsselis ei toetata.

Eesti põhihädaks on riigiaparaadi nõrkus. Brüsseli spetsialistid leiavad, et politsei ja tolli nõrk töö seab oluliselt kahtluse alla Eesti võime viia ellu nõudeid, mida EL seab uutele liikmetele sisemise turvalisuse tagamisel ja organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemisel.

Eesti ministeeriumidel on raskusi oma maa seadusandluse ühtlustamisel ELi omaga (acquis communautaire'iga). Eestis suures osas puuduvad inimesed, kes tuleksid ELi seaduste mugandamisega toime.Ei teata täpselt, milliseid seadusi ja normatiive tuleks ühtlustamisprotsessis eelistada, mida tõlkida ning mille puhul rahulduda ingliskeelse variandiga. Mitmeid ELi poolt ette nähtud seadusi ja normatiive meil veel polegi.

Pärast komisjoni raporti avaldamist langetab Euroopa nõukogu (European council) lõpliku otsuse, milliste riikidega EL liitumisläbirääkimisi alustab. Paljud liitumist ihkavad Ida- ja Kesk-Euroopa maad on pannud lootuse sellele, et nõukogu ei langeta oma otsust mitte niivõrd komisjoni poolt kirjeldatud tehniliste näitajate põhjal majanduse ja seadusandluse vallas, vaid rohkem geopoliitikat silmas pidades. Brüsselis kõlavad noodid, et ELi ja NATO laienemine peaks toimuma paralleelselt. Reformid ei tähendaks seega midagi, loevad ainult geograafiline asukoht ja suurriikide mõjusfääripoliitika nõuded.

NATO ja ELi liikmelisuse sidumine tähendaks igal juhul Eesti lääneintegratsioonile põhjendamatute tõkete seadmist.

Takistused võivad tõusta ka Türgi ja Küprose soovist saada Euroopa Liidu liikmeiks. Türgi president Süleyman Demirel ähvardas jaanuaris panna Türgi veto NATO idasuunalisele laienemisele, kui Türgit ELi ei võeta. Liidul on aga äärmiselt raske Türgit endasse sulatada sealse kultuuri, poliitiliste traditsioonide ja riigisüsteemi tõttu.Kui Türgi asub NATO laienemise küsimuses destruktiivsele teele, paneb tema käitumine seisma ka ELi laienemise, teenides lõpuks Moskva poliitilist eesmärki -- soovi takistada ELi idasuunalist laienemist n-ö pehmete vahenditega.

Küpros on jagatud vaenutsevateks Kreeka ja Türgi osadeks. Kreeka survel pole rahvusvaheline üldsus tunnustanud Türgi osa iseseisvust. Ateena kinnitab, et Küproseta ei toimu ELi laienemist. Türgi üritab ära kasutada Põhja-Küprose türklasi Euroopa Liitu pääsemisel.

Nii oleneb Eesti ELi pääsemine oluliselt sellest, milliseid kompromisse Vahemere idaosas saavutatakse. Parim, mis sellises olukorras teha, on aktiivne lobby Kreekat toetavais Vahemeremaade pealinnades.

Fakt, et Eesti astumine ELi ei kõiguta nende maade strateegilist, majanduslikku ja poliitilist positsiooni, on meile selge. Hispaanlaste, itaallaste jt meelest tähendavad aga Ida-Euroopa maad ELile vaid lisakoormat, mille arvel vähenevad oma maa majandusse suunatud ELi toetused.

Eesti vastuargument on, et meie väike majandus ei suuda ELi majanduse hiigelkompleksi kõigutada. Kui vaid liit ise aja katsumistele vastu peaks.