9. märts 1997
Jaga lugu:

Nomura laen läks Pirita metsa

Küsimustele vastab Pirita linnaosa vanem Monika Salu

Ma olen endast oma teadliku elu algusest peale püüdnud koolitada proffessionaalset juhti. Selleks on mul minu arvates kõige rohkem andeid või võimeid.

Pärast kooli lõpetamist otsisin ma endale teoreetilisi ja praktilisi kogemusi just nimelt ettevõtlusest. Ja seda, et koolitada endast juht, kes võiks juhtida suvalist organisatsiooni.

Pakkumine siia tööle tulla tuli aga pooljuhuslikult.

Minule tegi pakkumuse linnapea.

Seda ma võin öelda, et Robert Lepiksoni ei olnud ma elus enne näinud, kui meie esimesel vestlusel selle koha üle. Kuidas Robert Lepikson minuni jõudis, seda ma ei tea. Nii, et see perekonnatutvus on küll kõvasti liialdatud!

Peamine huvi ongi selles, et ma tahtsin endale tõestada, et ametnik ei saa olla ainult selline, nagu inimesed on teda harjunud nägema. Ja teine asi on see, et omandada kogemus linnaosa juhtimisel.

Minu siinne töö baseerubki sellel, et mul tuleb leida need kompromissid, et ettevõtlus saaks areneda ning ka pensionärid elada.

Praegu käib väga aktiivne maade tagastamine ja erastamine. Ost, müük ja vahetus on meie igapäevane töö.

Mõne aasta pärast peaks Pirita elanikkond kahekordistuma ja jõudma 16 000 elanikuni.

Möödunud aastal oli Nomura laen, millest neli miljonit siia randa eraldati.

Kui mina tööle tulin, siis oli umbes 1,5 miljonit sellest veel kasutamata ja lepingud olid peal.

See on hea küsimus! Kahe ja poole miljoni eest on ostetud kiiged, mõned WCd ja rohkem kui 400 000 krooni eest koristati metsaalust.

Selle järgijäänud osaga saame me merre viis liumäge, ehitame välja joogiveetrassi ja invaranna, veel tuleb viidasüsteem ja ostame juurde ka WCsid.

Ma ei tahaks eelmisi arveid kommenteerida, kuna ma ei olnud siis juures. Investeeringurahast sellist tegevust ei pea ma üldse õigeks, aga see oli juba eelmise juhi otsustada.

Minu meelest ei tuleks teda erastada. Olen rääkinud seda ka linnapeale ja abilinnapeadele, et Pirita ja linna seisukohast oleks üldse mõistlik, kui TOP oleks kas munitsipaalasutus või riigi ja linna ühisomandis. Kindlasti ei peaks ta olema erastatud.

Ma kardan, et spordipindade kasutamine oleks rohkem piiratud. Ja ma ei oska öelda, kas erakapital peab vajalikuks nende spordipindade allesjätmist.

Kui keegi mulle ütleks, et need spordipinnad, sadamad ning kaid jääksid sama avatuks kui praegu, siis võiks teda ka erastada.

Kloostriga on eesmärk väga selge: varemed peavad säilima ja nad tuleb konserveerida. Samas peab säilima aastaringne avatus inimestele, kes soovivad seal käia, vaadata ning nautida seda tõesti unikaalset pilti. Kloostris võiksid toimuda ka sinna sobivad kultuuriüritused.

Eelmise aasta lõpus, kui meil lõppes leping Vana Tallinna ja Brigitta Orduga, siis kuulutasime uue haldaja leidmiseks välja konkursi. Kõige tõsisemaks osutus Tallinna Restauraatori pakkumus, kes oli sinna lisaks linna ja riigi rahale nõus investeerima ka oma raha.

Nad on siiski tugevalt spetsialiseerunud restaureerimistöödele ja pakkusid välja ka kindlaid koostööpartnereid nagu Hortus Musicus, kellega seal koostöös kultuuriüritusi teha. Samas lubasid nad garanteerida ka selle avatuse, mida Brigitta Ordu ei teinud.

Ma usun, et nad saavad selle pealt ka teenida, kui nad üritusi korraldavad. Kuid mul on jäänud mulje, et Tallinna Restauraatori juht on ka ise südamega asja juures ning huvitatud kloostri säilimisest.

Me hakkame pabereid kokku tõmbama, et laevad üle võtta. Seejärel kuulutame välja konkursi operaatorfirma leidmiseks, kes hakkaks meie seatud tingimustel laevaliiklust opereerima.

Loomulikult jätame me sellele firmale ka mingisuguse omaalgatusliku vabaduse. Meie poolt on ranged tingimused, nagu liini kesklinn-Aegna-Pirita reiside sagedus ja piletihindade piirid. Lõbureisid ja muud teenused on selleks, et ka operaatorfirma saaks teenida ja neid laevu ülal pidada.

Kõige suurem kasu on see, kui linn ei pea laevaliiklust enam doteerima. Linn ei ole kasumit teeniv asutus vaid asutus, mis teenindab kohalikku elanikkonda maksumaksja raha eest.

Laevaliiklusele ei tohiks linn enam küll peale maksta, vaid need vahendid peaks suunama mujale.

Ma teen seda tööd nii kaua, kuni tunnen, et olen ahistatud ja kuni see töö ei paku mulle enam midagi ning kui mina ei suuda enam tööle midagi pakkuda.

Ma ei pea õigeks, et tekiks depressiooniseisund, kus mina arvan, et ma pean edasi töötama ja tööandaja arvab, et ta peab mind siin hoidma. Ei näe veel, et see töö ennast minu jaoks nii pea ammendaks. Aastaarvudega ma praegu bluffima ei hakkaks.

Kindlasti olen oma hingelt ja loomuselt rohkem ettevõtja, see ametniku pool on lihtsalt hetkeseisund. Defineeriks seda nii, et ametnikud käivad tööl, aga ettevõtjad teevad tööd.

Kui ma siia tulin, oli meil küllalt konflikte, kuna minu nägemus asutuse funktsioneerimisest on rohkem ettevõtja oma. Paljud ei saanud aru, kuidas nüüd on nii palju tööd -- nad on aastaid selle koha peal töötanud ja kogu aeg pole tööd olnud.

Jaga lugu:
Hetkel kuum