19. märts 1997
Jaga lugu:

Kas tööhõive fond on vajalik?

Tööhõive fond on vaja- lik. Kui firma pankrotivarast ei jätku töötasu ja töölepingu lõpetamise hüvituste nõueteks, siis maksab riik valitsuse reservfondist töötajatele kahe kuu keskmise palga, mis on praegu meie vaesele riigile küllaltki üle jõu käiv. Seda vaatamata kehtestatud piirangutele, et hüvitused ei tohi ületada vabariigi keskmist kahe kuu palka.

Põhimõtteliselt ei ole õige kasutada palkade hüvitamiseks valitsuse reservfondi ja sellepärast tuleks moodustada tagatisfond, kuhu tööandjad kannavad raha, et pankroti korral oleks töötajatele tagatud teatud ulatuses saamata jäänud raha väljamaksmine.

Tagatisfondi saab luua eraldi sellekohase seadusega. Olen andnud riigikogus ka lubaduse, et tagatisfondi seaduse eelnõu töötatakse välja. See nõuab majanduspoliitilist otsust ja eeldab teatud osas kindlasti ettevõtete maksukoormise tõstmist.

Maailmapraktikas on suund tagatisfondide suunas ja selles pole midagi imelikku, kui neid rakendatakse ka meil pankrotiseadusest eraldi seaduse alusel.

Ma ei ole tööhõive fondi loomise ideega päris kursis, aga kui see toob endaga kaasa ettevõtete jaoks veel mingite maksude suurenemise või lisandumise, siis olen päris kindlasti selle vastu.

Oleme ise püüdnud võimaluste piires töötajatele vastu tulla, luues oma fonde abistamaks vähekindlustatud inimesi rahaliselt, laenudega, igat muud moodi.

Ma ei kujuta ette, et peaks raha veel mingisse fondi suunama. Kui riik sellise asja peale läheb, siis peaks ta kusagilt mujalt omakorda järele andma, ettevõtetele soodustusi pakkuma, et ei oleks jälle tegemist mingi lisamaksuga.

Pealegi ei saa ju igale ettevõttele läheneda nii, et arvestame kohe pankrotiga. Pankrot on ikkagi extraordinary olukord.

Meil on niigi tegemist, et oma viie tuhande inimesega hakkama saada, kindlustada neid tööga, maksta neile normaalsel ajal töötasu välja jne.

Kui me toetame niikuinii oma vähekindlustatumaid, siis peaks see küll hea märk olema. Kõiki asju ei saa ju lõpmatuseni ettevõtete kaela ajada.

Jaga lugu:
Hetkel kuum