6 aprill 1997

Omandireformi aluste seaduse viimastest muudatustest

Nii mõnelegi õigusaktile eelneb poleemika, äge avalik vaidlus vaibub tihti vaid meile nii omaseks saanud muudatuste muudatusega. Kuuldava poleemikata võeti 29. jaanuaril vastu omandireformi aluste seaduse muudatuste ja täienduste pakett.

Alles omandireformi kuuendal aastal öeldakse avalikult välja, et ministrite vastutusega ja kohalike omavalitsuste toimingutega tagatakse omandireform. Maavanemaid kohustatakse nende pädevusest lähtudes tagama järelevalve varade tagastamise üle. Kahjuks on omandireformi aluste seadusest välja jäänud järelevalve varade kompenseerimise üle. Ju siis on kompenseerimine restitutsiooniprotsessis teisejärguline ja nii jäävadki paljud ootama oma hüvitusväärtpabereid. Mida teha alles päev enne kehtetuks muutumist laekunud EVP-kroonidega?

Järjekordselt laieneb õigustatud subjektide ring. Vara tagastamist võivad nõuda isikud, kes näiteks enne 16.06.1940 sõlmisid talu ostu-müügilepingu, kuid ei jõudnud kinnistusametis talu oma nimele kinnistada. Eks selliseid juhtumeid ole päris palju. Siit moraal praegustele omanikele: ärge jätke omandit õiguslikult ripakile, minge asjaajamises lõpuni. Asjatundmatuses peavad end täielikeks omanikeks veel asjaajamise algstaadiumis olevad ja vaid maa mõõdistamisega mahasaanud õigustatud subjektid. Kuigi maamõõtja võib maaplaanile kirjutada teie nime, ei ole te veel omanik. Maa omandiõigus jõustub selle kandmisel kinnistusraamatusse.

Seaduse muudatus annab võimaluse asjaajamisega venitajal ise ennast karistada. Kui varem oli õigustatud subjektil võimalus kehtestatud tähtaja möödudes vara tagasi võtmata jätta ja sõrmegi liigutamata saada siiski kompensatsiooni, siis uue korra kohaselt sellisel juhul tagastamise otsus tühistatakse, tagastamise menetlus lõpetatakse ning mis kõige kurvem -- kompensatsiooni ei maksta.

Lisaks Eesti riigi alamatele võivad ka enne suurt sõda lepingu alusel Saksamaale lahkunud riikidevahelise kokkuleppe alusel nõuda tagasi õigusvastaselt võõrandatud vara. Osa selliselt tagastatud varast tuleb kinnisvaraturule, müügist saadud raha aga rändab riigist välja.

Ühest küljest õigustatud subjekide ring laieneb, teisest küljest jälle kitseneb. Endise omaniku lapse abikaasal (kui see laps on ise juba surnud) ei ole õigust oma äia või ämma varale. Kogu aeg on liikvel olnud aktiivseid kosilasi, kes noolivad eluõhtut veetvatelt pärijatelt nende esiisade varandust. Nüüd on seadusega nende ihalust piiratud.

Riik on huvitatud, et tagastatav vara läheks teokate inimeste kätte, sest otsesed omanikud või nende esimese ringi järglased ei ole tihti oma kõrge ea tõttu enam suutelised seda vara käsutama ja kasutama. Sellepärast ongi igati tervitatav nõudeõiguse pärimise ja vara tagastamise nõudeõiguse loovutamine.

Endise omaniku vaba tahe on nõudeõigust loovutada abikaasale, alanejatele sugulastele, õdedele ja vendadele ning nende alanejatele sugulastele või teistele sama vara õigustatud subjektidele. Siin täidab omandireform oma üllast sisulist eesmärki -- anda vara tagasi ka omanikuga suguluses või hõimluses olevatele isikutele. Peaks olema välistatud, et eakas maaomanik, viiduna tema jaoks suurte rahade lubamisega meeltesegadusse, loovutab oma vara «mustale» maaklerile.

Paljud eraõiguslikud juriidilised isikud, äriühingud, kes on varem ostnud nüüd omandireformi objektiks kuulutatud vara, võivad oma varast endise omaniku nõudel ilma jääda. Sellisel juhul hüvitab riik, st meie kõik, vara ostmisel tasutud summa ja vara vääristamiseks aastatega tehtud kulutused. Varast loobuja võib saada tugevalt pügada.

Ilmselt püsib veel pikka aega komme näidata ostu-müügilepingus tegelikkusest väiksemat summat. Lepinguväliselt tasutud summasid ei kompenseerita.

Hetkel kuum