Kaua sa kannatad?

Orulased nõuavad saamata palka. Vene hingele iseloomulikult teevad nad seda temperamentselt ja vahendeid valimata: pankrotihalduri ja Kohtla-Järve linnavolikogu esimehe süüdistamine, lubadused sulgeda Tallinna--Narva raudtee, ähvardused alustada uuesti näljastreiki... Seni on piirdutud vaid süüdistuste ja loodetaval palgapäeval korraldatavate meeleavaldustega. Millal aga inimeste kannatus lõplikult katkeb, ei tea keegi.

Pankrotihaldur Andres Kuusk ja volikogu esimees Avo Blankin sisustavad aega teineteise ründamisega. Blankin ähvardab Kuuske töötajatele palkade maksmata jätmise pärast kohtusse kaevata, samuti süüdistab teda valitsuse Orule eraldatud raha ebasihipärases kasutamises, Kuusk omakorda süüdistab Blankinit pankrotimenetlusse sekkumises ja avalikus teotamises. Mõlemad kodanikud võiksid aga eelkõige tegelda oma tööga, mitte süüdistada teineteist. Praegu on primaarne leida tehasele ostja, kes lahendaks muu hulgas ka sotsiaalsed probleemid.

Vahepealsed jutud, et Oru kombinaadile leiti ostja, on tänaseks vaikinud. Anonüümseks jäänud ostuhuviline hakkas kahtlema pärast seda, kui selgus, et tehase Rootsi lepingupartner peab tarnelepingut lõppenuks ega kavatse Orult enam briketti osta. Kummaline, et ostja jättis sellise olulise tõiga kahe silma vahele ostupakkumust tehes. Või pidigi ta lepingu ülesütlemisest teada saama alles pärast ostu-müügilepingu sõlmimist? Igal juhul oli jutt võimalikest uutest omanikest hea vahend palgata töötajate rahustamisel.

Oru kombinaadi töötajaid ei huvita, kellele tehas kuulub. Inimeste puhul, kes pole neli kuud palka saanud, on see täiesti loomulik. Neli kuud on nad elanud vaid ilusaid lubadusi uskudes. Ju vist loodavad rahalubajad marja- ja seenerohke suve peale.