Korruptsioonivastane seadus peab toimima

Esmaltpeame tõdema, et korruptsiooniseadus ei ole üheselt tõlgendatav alates korruptsiooni legaaldefinitsioonist. Politsei, riigiprokuratuur, terve hulk majanduslike huvide deklaratsioonide hoidjaid pole senisele definitsioonile toetudes suutnud ühtegi juhtumit kvalifitseerida kindlalt korruptsiooniks, mitte aga mõneks teiseks õigusrikkumiseks.

Teisekson takistavaks teguriks asjaolu, kellele ametnikest korruptsioonivastane seadus ikkagi laieneb, kes on võimaliku korruptsioonikuriteo või õigusrikkumise subjekt. Riigikogu ei hoidnud avaliku teenistuse seaduse ja korruptsioonivastase seaduse menetlemisel ära seda, et kaks seadust reguleerivad kohati ühte ja sama, kuid erinevalt. See viitab puudustele eelnõude väljatöötamise kontseptsioonides, kuid on kahtlemata riigikogu töö praak (võrdle piiranguid ja majanduslike huvide deklareerimise osa).

Kolmandaks -- eksitavana toimub ametnike jagamine ametnikeks ja ametiisikuteks, samuti pole ametipalk sugugi ühene mõiste. Üsna ähmane on ametnikega võrdsustatud isikute osa korruptsioonis.

Neljandaks-- korruptsiooni ennetamise vahendeid on kolm (korruptsioonivastane seadus § 2): 1) majanduslike huvide kohustuslik deklareerimine; 2) töökohapiirangud; 3) toimingupiirangud. Seejuures töökohapiirangud ei laiene mitte kõigile ametiisikutele või nendega võrdsustatuile, vaid ainult neile, kelle kohta käib korruptsioonivastase seaduse § 4 lõige 1.

Viiendaks -- korruptsioonikahtluse korral sõltub palju sellest, mis on deklareeritud. Majanduslik huvi ja varaline seis pole sugugi adekvaatsed mõisted.

Valitsuse kinnitatud majanduslike huvide deklaratsiooni formular on liiga üldine ning korruptsioonivastast seadust kitsendav. Kolm korda on selle formulari alusel deklaratsioonid esitatud, kuid nad ei ole andnud tervikpilti deklarandi majanduslikest huvidest. Täiesti põhjendamatu oli formularist seaduse § 7 lõike 1 punktis 6 sisalduva kingituste ja teenuste deklareerimise nõude väljajätmine.

Kuuendaks -- majanduslike huvide deklaratsiooni täitmise korra on kehtestanud vabariigi valitsus. Avaliku teenistuse seadus delegeeris analoogilise õiguse ka linna- ja vallavolikogule. Kas on eeldatud tõepoolest, et see kord võib olla erinev ja mitte ühene?

Esitatud probleemid on vaid osa nendest, millega korruptsioonivastase seaduse rakendamisel tuleb kokku puutuda. Komisjoni tegevuse aktiviseerimine on päevakohane ja riigikogu on oma otsusega seda ka teinud.

Kahjuks jääb kõik sõltuma ikkagi sellest, kui hea ja regulatiivne on korruptsioonivastane seadus. Uus eelnõu on riigikogus kaua laagerdanud, kuid pole sugugi selge, kas seadusandja eespool loetletud probleemidele lahendustee valikuga ootustekohaselt hakkama saab.