6 mai 1997

Lepikson on siseminister

Minu arvates oli väga tore, et president Lennart Meri kinnitas senise Tallinna linnapea Robert Lepiksoni siseministriks. Lihtsalt uskumatu, et inimene, keda siiani kahtlustatakse maksupettuses ja sidemetes maffiaga, määratakse oma väidetavaid kamraade püüdma.

Päeval, mil Lepikson andis riigikogu ees oma ametivande, ilmutas Soome Iltalehti artikli, kus arutatakse selle üle, kas Robert Lepiksoni hämar minevik ei saa talle siseministri ametis kirstunaelaks. Saatuse iroonia on ka see, et selsamal vande andmise päeval sõitsid Soome Eesti politseinikud, et uurida metalliäriga seotud kuritegusid ning meie uue siseministri võimalikku osa neis.

Kindlasti on aga sündmuste käigu üle hea meel Lepiksonil, kes riigi kõrgeima politseiametnikuna omab nüüd täielikku ülevaadet käimasolevast uurimisest.

Minu mäletamist mööda oli Richard Nixoni administratsiooni asepresident Spiro Agnew sunnitud omal ajal tagasi astuma, sest tema puhul oli tegemist maksupettusega ning hämarate rahaliste mahhinatsioonidega. Kujutan ette, millise mõnuga võidakse Eestile rahvusvahelisel tasandil hakata nina peale viskama kahtlusi, mis Lepiksoniga on seotud.

«Eestlane olla on uhke ja hää,» laulsime me kõik ligi kümme aastat tagasi ning ootasime oma riiki, kus lõpeks poliitiline sahkerdamine. Nüüd on olemas riik, kus peamine on saada osa kõigest, mida on võimalik tasku toppida, ja iga hinna eest võimul olla. Enam ei maksa isegi poliitiliste jõudude poolt valijatele teada antud erakondade poliitilised põhimõtted.

Ilmselt tuleb nõustuda Saksa riigitegelase Otto von Bismarcki sõnadega, kes ütles, et kunagi ei valetata rohkem kui enne valimisi ning pärast kalalkäiku.

Hetkel kuum