Poliitikute mängudest

Tänasel Tallinna linnavolikogu istungil võib päevakorda kerkida valimisliidu Tallinn ettepanek nimetada pealinna uueks meeriks senine rahvusraamatukogu direktriss Ivi Eenmaa. Kuigi Eenmaa on teatanud oma parteilisest sõltumatusest, valiti ta volikokku koonderakondliku taustaga valimisliidu Tallinn liikmena. Poliitikud on ajakirjanduses Eenmaad nimetatud kompromisskandidaadiks.

Samas on volikogus opositsiooni esindavad Isamaaliit, Parempoolsed ja Mõõdukad teatanud, et nemad ei hääleta põhimõtteliselt ühegi Koonderakonna esitatud kandidaadi poolt, kuna koondmeeste tegevust nad lihtsalt ei toeta. Samasugust suhtumist on välja näidanud ka teise opositsioonipartei, Reformierakonna liikmed.

Selline põhimõttekindlus tundub mulle arusaamatu. Taunida üht inimest pelgalt seetõttu, et ta esindab vastasparteid, on natuke lühinägelik. Isamaaliitlaste, reformijate ja parempoolsete väljaütlemistest võib järeldada, et ükskõik kui helge ja asjaliku otsuseprojekti või seaduseelnõuga Koond- või Keskerakond ka välja ei tule, toetama nad seda ei hakka. Ikkagi poliitiliste vastaste esitatud!

Veidi selgitab olukorda küll Isamaaliidu esimehe Toivo Jürgensoni ütlus, et Eenmaa saamisega linnapeaks ei muutu Tallinnas midagi ja võimule jäävad samad jõud, kes senigi pealinna elu korraldanud. Siiski võiks opositsioon veidi tolerantsem olla ja leida valitseva koalitsiooniga ka mingeid ühiseid pidepunkte. Või on koond- ja keskmehed nii võimatud, et nendega midagi koos teha käib tavainimesele üle mõistuse?

Ma ei saa just öelda, et olen «kuulsa ja kummalise» Ivi Eenmaa suur poolehoidja, aga jutt tema sobimatusest linnapeaks üksnes seetõttu, et Eenmaa esindab koonderakondliku taustaga valimisliitu Tallinn, ei kõlba küll kuhugi.