20. mai 1997
Jaga lugu:

Poliitikute aususest ja kompetentsusest

Kaks Eesti välismajanduspoliitilist prioriteeti on ühinemine WTOga ja ELi täisliikmeks saamine. Minu arvates on loomulik, et Eesti tunneb nende mõlema vastu huvi, kuid huvi tundmine ei saa piirduma jääda üksnes kinnitustega, et tunneme huvi, soovime saada liikmeks. Eesti võib olla küll pimesi valmis alla kirjutama mistahes leppele, kuid need, kelle klubiga me tahame ühineda, on nõus meid vastu võtma üksnes siis, kui nad on veendunud, et oleme suutelised klubi eeskirju täitma.

Võime eeskirju täita eeldab omakorda vähemalt eeskirjade head tundmist ja rahuldavat mõistmist ning seda mõlemat nõutakse liitumist taotlevatelt riikidelt üsna rangelt.

See on ka arusaadav, sest nii WTO kui ka tänane EL on sündinud praktiliselt kogu II maailmasõja järgse perioodi kestnud raskete läbirääkimiste tulemusel. Järgitud on kahte põhieesmärki -- uute sõdade ärahoidmist ja kaubanduse liberaliseerimist.

On vaja aru saada, et Eestil, kui ta soovib saada mõlema organisatsiooni liikmeks, ei ole võimalik maailmale pakkuda uut maailmakaubanduse paradigmat, vaid ta peab aktsepteerima kehtivaid mängureegleid. Iseasi on muidugi küsimus, kas meile on kasulik saada mõlema klubi liikmeks või mitte.

Kahjuks ei ole Eestis kombeks ühe või teise asja kasulikkuse üle pead murda. Meie poliitiliseks stiiliks on teatada, et meil pole ühes või teises küsimuses alternatiivi, ja kõik. Ilmaasjata.

Näiteks Singapur arvutas natuke ja leidis, et WTO liinis on neile kasulikum edasi olla arengumaade hulgas, sest arenenud maa tiitel läheks halvemate kauplemistingimustena neile maksma miljardeid dollareid!

Kuivõrd Eesti on esitanud mõlemale organisatsioonile ühinemisavaldused ja ei ole neid tühistanud, siis lähtun ma arutelus sellest, et me tahame saada nii WTO kui ka ELi liikmeks. WTO määrab lepingulisel teel need printsiibid ja piirid, mille ulatuses rahvuslikud valitsused võivad teostada kaubanduspoliitikat, võtta vastu seadusi, kehtestada regulatsioone.

WTO kaheks kõige olulisemaks põhiprintsiibiks on:

1) kaubandus ilma diskrimineerimiseta -- ükski riik ei või anda ühelegi teisele riigile erilisi eeliseid või diskrimineerida teisi;

2)turgudele ennustatava ja parema juurdepääsu kindlustamine. On kokku lepitud, et eesmärk tagatakse tänaseni põhiliselt tollitariifipoliitika abil ning nimelt just tollitariifide ülempiiride «sidumise» abil.

Sidumine tähendab seda, et ükski WTO liige ei saa kehtestada mingile kaubale kõrgemat tariifi kui «seotud» on, ilma et selle sammuga tekitatud kahjusid ei kompenseeritaks tema peamistele kaubanduspartneritele.

Sellest algabki Eesti tänane dilemma. Euroopa Liit, mille täisliikmeks saamisele ei olevat Eestil alternatiivi, on tolliliit, mis ajab täna küllalt protektsionistlikku kaubanduspoliitikat, s.o peab tollide ja ka teiste mittetariifsete abinõudega konkurentsivõitlust USA, Jaapani, Hiina ja «tiigritega».

On täiesti arusaadav, et tolliliit ei ole tolliliit, kui tema piiridel on vaba läbipääs nimega Eesti. Seepärast saan väga hästi aru nii Brüsseli, Bonni kui ka Genfi spetsialistidest, kes väikeses ringis otse küsivad: kas te ise ikka saate aru, mida te teete?

Samas ma saan ka väga hästi aru, et Eesti liberaalne kaubanduspoliitika on täna nii Eestis kui väljaspool seda kasulik paljudele, võib-olla ka Eestile tervikuna. Samas ei suuda ma aru saada loogikast, mis lubab väita, et Eesti mitte kunagi mitte mingisugustel tingimustel ei hakka mitte midagi ette võtma oma kaubanduse reguleerimiseks.

Ettepanek siduda kõik tollilaed 0-tariifiga tähendab varjatud «ei»-d Euroopa Liiduga ühinemisele. Vaatamata enamiku meie poliitikute väidetele on meil selline alternatiiv tõepoolest olemas, kuid nendel, kes sellist poliitikat jälgivad, tuleks see ka ausalt välja öelda.

Umbes nii, nagu tegi Malta, kes mõni aeg tagasi teatas, et Euroopa Liiduga ühinemine ei vasta nende rahvuslikele huvidele, ei ole neile momendil kasulik.

Kui ühes riigis aetakse segamine tariifide «sidumine» ja tariifide kehtestamine, siis on see selge signaal selle riigi ja poliitikute kompetentsusest, nende võimest millestki aru saada.

Jaga lugu:
Hetkel kuum