Noordwijkis kombati võimalusi

Saksamaa kantsler Helmut Kohl avaldas veendumust, et Noordwijki kohtumine aitas oluliselt Amsterdami otsuseid ette valmistada. Mis puutub ELi laienemisse, siis väljendas ta koos välisminister Klaus Kinkeliga seisukohta, et ELi laienejate esimesse ringi kuuluvad T?ehhi, Ungari ja Poola.

Eriti oodatud oli Hollandi kohtumisel Suurbritannia peaminister Tony Blair, kuna Blairi eelkäija John Major oli olnud VVK-l vastu niisuguste otsuste vastuvõtmisele, mis süvendaksid ELi integratsiooni. Paar nädalat võimul olnud Blairi valitsus on väljendanud märksa konstruktiivsemat suhtumist Euroopasse, lubades, et britid ei pane mitmele Maastricht II lepingu valdkonnale vetot, millega ähvardasid konservatiivid.

Kuid samas rõhutas Blair oma kõnes, et Euroopa eliit tegeleb liigselt ELi ja selle institutsioonide reformimisega ning peaks selle asemel rohkem tegelema tavainimese probleemidega -- hõive, keskkonna, tarbijaõiguste ja kuritegevusega.

Blairi kohta kommentaariks ütles Rootsi peaminister Göran Persson, et juba on märgata, kuidas läbirääkimised arenevad hõlpsamalt.

Iiri peaminister John Bruton lisas, et tema arvates on Suurbritannia endine ideoloogiline hoiak Euroopa suhtes muutunud märksa pragmaatilisemaks, mis võimaldab Euroopa asju ajada terviklikumalt.

Maastricht II lepingus on sajast küsimusest lahendamata veel umbes 15. Üks neist on Lääne-Euroopa kaitseliidu (WEU) ja ELi vahelised suhted. Neutraalsed ELi liikmesriigid Rootsi, Soome, Austria ja Iirimaa ei poolda WEU ja ELi lähenemist ning Briti uus valitsus on asunud nende seisukohta toetama.

Kooskõlastamist vajab ka plaan luua geograafiliselt ühtne piirkond, kus kodanikel on vaba liikumisvõimalus ning piirikontrolli ei ole, kuid ikkagi on tagatud kodanike julgeolek ning tõhusalt välditud organiseeritud kuritegevus, narkoäri ja illegaalne sisseränne. Riigid, kes jätavad oma piirid suletuks, on Suurbritannia ja Iirimaa.

Otsustamata on veel, kas on vaja kõigi liikmesriikide luba, kui osa riike soovib mõnes valdkonnas koostööd tihendada. Ning kui suure hääleõiguse saab EL välis- ja julgeolekupoliitikas. Kolm suurt lahendamata institutsioonilist küsimust on: komisjoni koosseis ehk kas igale riigile jääb oma esindaja, riikide häälte jaotus Euroopa nõukogus ning valdkonnad, kuhu laiendatakse enamusotsustamist. Vastused neile loodetakse leida veel enne 16. juunit. REUTER-DI-KL-ÄP