Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Olen aktsionär
Mõni aeg tagasi jäin seltskonnas täbarasse olukorda. Arvutifirma Helmes uue maja avamisel sattusin ühte vestlusringi Hansapanga privaatpanganduse osakonna investeeringute juhi Anu Müürsepaga, kes mind väga temperamentselt ründas ÄPs avaldatud tuntumate börsil noteeritud ettevõtete suuremate aktsionäride nimekirja pärast. Kogeri & Sumbergi Grupi infotehnoloogia direktor Tiit Tammiste, arutelu provotseerinud arvutifirmade assotsiatsiooni president Kaido Saarma jt kaasvestlejad olid ühel hetkel end meist eemale poetanud ja kaugemal olijad heitsid uudishimulikke pilke. Pean tunnistama, et jäin oma ründajale alla, minu argumendid teda veenda ei suutnud.
Minu oponendi põhiargumendid olid: ÄP avalikustab infot, mis võib suunata allmaailma tähelepanu jõukatele inimestele ja nende perekondadele; ebatäpsete andmete avaldamine on lugejat desorienteeriv. Olin ja olen mõlema väitega nõus. Kuid kurikaeladel on andmed kas maksuametist või muust elatustaset näitavast registrist, nagu Imre Perli andmebaaside ilmsiks tulek mullu sügisel ilmekalt näitas, ammugi hangitud. Desorienteeriv oli ÄP «aktsiamiljonäride» nimekiri ka, kuid rikkamana ei näidatud seal kedagi, lihtsalt osa tehinguid ei õnnestunud ajakirjanikul tuvastada ja nii oli mõni mees või naine vaesemaks tehtud, mis oli kaudselt ehk üks suuremaidki pahameeletormi põhjusi. Iseenesest hea tendents, et Eestimaal pole rikkus häbiasi.
Minul hirmu ei ole, häbeneda ka midagi ei ole. Kõik, mis ma endale soetanud olen, on ausa töö või vanemate pärandusena tulnud. Seepärast paningi tänase Äripäeva väärtpaberi erilehes kirja oma maja, auto, Hansapanga aktsiad ja muu taolise varanatukese, et kutsuda teisigi üles vähem iseennast häbenema ja avatud olema.