Rahamees läheb maale

Raha mul on. Piisavalt, et teenimise nimel rabelemine ei oleks enam esmane eesmärk. Tulevik on kindlustatud, võib aja maha võtta ja elus ka teisi tahke näha. Oma elule uut mõtet otsida, elustiili muuta.

Äripäeva arvates on Eestis tasapisi maad võtmas huvitav ja tunnustust vääriv trend -- piisava jõukusastme saavutanud ärimehed on hakanud rohkem vaba aega hindama ja statsionaarselt maal kanda kinnitama. Tendents on kasulik nii ärimehele, linnadele kui ka maapiirkondadele. Teatud mõttes saab seda hinnata ka omamoodi regionaalpoliitikana.

Tallinnast hakkab elu tasapisi välja minema. Edukalt funktsioneerivate firmade juhid võivad endale lubada võimalust office'i uksed kell viis kinni panna ja linnast välja oma mugava maamaja poole põletada. Kui maaküsimused ilusasti sujuvad, võib ennustada, et nii umbes 20--30 kilomeetri raadiuses saab Tallinna ümbrus üpris kähku täis soliidseid eramuid.

Eestlastele iseloomulik kadedus ja vallavalitsuste lühinägelikkus ei tohiks torpedeerida seda, kui mõni suurärimees oma edasise elu kas osaliselt või täielikult mõne maakohaga siduda soovib. Rikaste meelitamine valda tähendab ka raha tulekut, milles kohalikud omavalitsused küll midagi halba näha ei saaks. Otsustab jõukas ärimees siduda ennast mingi vallaga, ostab maad, toob vallale nii otsest kui kaudset tulu.

Levima hakkab tava kanda oma üksikisiku tulumaks vallale, millest huvitatud ollakse. Seadus ei nõua, et maks peab ilmtingimata laekuma sellele omavalitsusele, kuhu kodanik sisse kirjutatud on. Ja seda võimalust kasutatakse.

Muidugi ei ole eriti palju neid, kes oma aastatuluks üle miljoni krooni deklareerivad. Nii võib vald väga rikaste inimeste pealt teenida kõige rohkem ca 100 000 aastas. Selle eest muidugi valda mingit maanteed maha ei pane, ent vaevalt on kuigi palju neid omavalitsusi, kel rahakott puuga seljas ja kes suhteliselt väikestestki finantssüstidest ära ütleksid. Kaudset tulu toob jõukas inimene vallale ka sellega, et kui ta seal juba maja omab ja elab, kulutab ta oma raha ka valla poodides, teenindusasutustes jm.

Omaette probleemiks on saanud looduskaitsealad ja nn Pühajärve sündroom, ent see tundub olevat pisut üle dramatiseeritud. Looduskaitseala ei ole siiski täielik reservaat, kuhu inimene oma jalgagi tõsta ei tohi.

Kaitsealadel kehtivad omad nõuded, piirangud ja reeglid, millega tuleb kõigil arvestada. Ja see ei tähenda, et sinna ehitamist üldse mõeldamatuks pidama peaks. Näiteks Lahemaal on seda tehtud, rahulikult eksisteerivad koos rahvuspark ja seal elavad inimesed.

Omades vallas kinnisvara, on rikas kodanik huvitatud, et tal seal ka hea elada oleks ja selleks vaatab ta oma aia tagant ka natuke kaugemale. Et oleks korralik ümbrus, hea ligipääs ja normaalne side välismaailmaga. Tagades need tingimused endale, parandab ta kaudselt ka elamistingimusi vallas.

Äripäeva arvates ei peaks kohalikud omavalitsused kartma rikaste ärimeeste elama asumist maale. Otse vastupidi, rikaste ärimeeste linnast väljameelitamist tuleb igati soodustada.

Rikkad vallaelanikud rikastavad ka valda ja mis saab vallavalitsusel olla eelarve vastu, kus iga senti enne selle paigutamist kolm korda käes veeretama ei pea.