Paradoksaalsed eurotuhud

Kurjakuulutava kiirusega läheneb 1999. a, s.o tähtaeg, mil ELis peab tekkima rahaliit (EMU) ja ühisraha euro. Euro loomise algne eesmärk oli puhtmajanduslik -- viia lõpule 40aastaseks saanud ELi suurim saavutus, siseturg. Ühisraha tõotab pakkuda selgeid hüvesid, sest Saksa liidupanga laadis tegutsema hakkav sõltumatu Euroopa keskpank tagaks madala inflatsiooni ja looks eelduse majanduskasvuks. Lisaks vabaneks Euroopa valuutakriisidest ja säästaks tublisti valuutavahetuse kaotamise pealt.

Kõik näib tore, ent peaaegu kõigil riikidel on suuri raskusi rahaliitu pääsemise tingimuste täitmisega, mille järgi eelarvepuudujääk ja riigivõlg ei tohi ületada vastavalt 3% ja 60% sisemajanduse kogutoodangust. Olles karmistanud järsult monetaarpoliitikat ja rakendades kokkuhoidu, ei suuda nad samal ajal vähendada suurt töötust, mille tagajärjeks on sotsiaalsed rahutused ja rahvaste kasvav vastuseis EMU-le.

Üks lahendus oleks rahaliit edasi lükata. Kuid Saksa kantsler Helmut Kohl ja Prantsuse president Jacques Chirac raiuvad nagu rauda: EMU sünnib õigel ajal. Järelikult on EMU loomine muutunud majanduslikust otsusest nüüd lausa poliitiliseks.

Naljakas küll, kuid kivist vee välja pigistamisega on just need kaks riiki seadnud EMU kohale suurima küsimärgi. EMU põhikants Saksamaa, kus viimase rahvaküsitluse järgi 71% inimestest pooldab EMU edasilükkamist, on pärast seda, kui rahandusminister Theo Waigel on eelarvedefitsiidi nõude täitmise huvides nõudnud keskpangalt kullavarude ümberhindamist, sattunud väga libedale teel. Ühelt poolt on tal nüüd, kui tal on endal plekk küljes, raske seista vastu Hispaania ja eriti Itaalia EMUsse pääsule, mille tagajärjeks võib sakslaste loodetava tugeva euro asemel tekkida nõrk euro. Teisest küljest on Waigelil raske tõrjuda Euroopa parlamendi tehtud EMU stabiilsuspakti leevendamise parandusi, mida täna arutavad ELi rahandusministrid, kes esitavad pakti Amsterdami tippkohtumisele vastuvõtmiseks.

Prantsusmaal tahtis president Chirac EMU-le kaasa aidata ennetähtaegsete valimistega, kuid need võitnud sotsialistid, kelle sotsiaalprogramm on raskesti ühitatav säästliku eelarvepoliitikaga, asuvad eelduste järgi taotlema EMU nõuete leevendamist, ka nõrgemat eurot.

Kolmas küsimärk on Inglismaa, mille uus peaminister Tony Blair kinnitas äsjasel sotside Euroopa foorumil Malmös, et enne kui ühisrahale üle minna, tuleks Euroopa riikidel moderniseerida oma majandus ja tööturg, sest vastasel korral on töötuse probleem lahendamatu ning ühisturg ja ühisraha määratud ebaõnnestumisele.

Kellel on õigus, näitab tulevik. Paistab, et Euroopal pole enam aega eurot edasi lükata. Eurost sõltub ELi tulevik, selle edasilükkumine võib ELi nõrgestada ja ELi laienemise ohtu seada, arvavad eksperdid.