Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Valitsus vallutab populismi mäetippu
Kui praeguse valitsuse po-pulistlikke ponnistusi vaadata, tekib vahel tahes tahtmata tunne, et targem on kohe valge lina ümber võtta ja rahus surnuaia poole astuma hakata, selle asemel, et eesmärgitu tõmblemisega tekitatud kaoses piinarikkalt hukka saada.
Äripäev peab kahetsusväärseks valitsuse senist vingerdavat kurssi, mida vürtsitatakse aeg-ajalt puhkevate kampaaniatega ametnike arvu ja ametiautode vähendamisest, haldusüksuste liitmisest ja Euroopa Liidu tervendavast mõjust.
Alates salakavala peaministri Mart Siimanni võimuletulekust on riigi funktsioonid muutunud üha ähmasemaks ja selgusetumaks. Väga raske on mitme heinakuhja vahel jooksvast valitsusest aru saada, mida tegelikult tahetakse. Kas soovitakse kindlustada koond- ja maameeste positsioone järgmiste valimiste eel või jätkata reforme, see on selgusetu.
Siimann on oma meeskonnaga üritanud vastutust pidevalt edasi lükata. Nad alustasid sellest, et valitsus võttis endale mitu kuud aega valitsusprogrammi väljatöötamiseks, mis lõpuks osutus üldsõnaliseks farsiks.
Paralleelselt programmi väljatöötamisega püstitati populistlikke loosungeid haldusreformi läbiviimise kohta, mis raugesid üsna pea pärast seda, kui majandusminister Jaak Leimann oli majandusministeeriumis töörütmi sisse saanud ja ametnike vastuseisu otsa komistanud.
Tegusat muljet üritati jätta ka traditsioonilise kemplemisega ametiautode ümber, mis kaudselt maksis siseministeeriumi kantslerile töökoha, aga ei midagi enamat. Kehtestatud on küll autode hindade piirmäärad, kuid mitte nende arv, mida tõestab veenvalt tänase Äripäeva esiküljelugu Keskkonnafondist kui ühest suurimast autoostjast.
Nüüd on valitsus välja käi-nud uue populistliku idee. Teisipäeval tehti regionaalminister Peep Arule ülesandeks uurida ministeeriumite või nende allasutuste Tallinnast väljaviimise võimalusi.
Tekib küsimus, kas regionaalpoliitiliselt on praegu õige sellise probleemiga tegeleda, samal ajal, kui väikeasulad vaevlevad arengupeetuse käes ja ministeeriumites on koondamistele suur vastuseis.
Iga mõistusega inimene saab aru, et Tallinnas on Eesti mastaape arvestades rahvastiku, võimu, raha jne liiga suur kontsentratsioon ja riigi huvides on seda hajutada. Kuid seda ei saa teha kampaania korras või üksikutele ministritele ettekirjutusi tehes.
Ministeeriumite hajutamine üle Eesti on majanduslikult üldjoontes mõttetu. Meil pole lihtsalt nii suurteks kolimisteks raha.
Reigionaal- ja sotsiaalpoliitilistest aspektidest lähtudes võib see esmapilgul olla ahvatlev, kuid ka siin on rida vastakaid tegureid, nagu traditsioonid, spetsialistide olemasolu, elukeskkond jne, mille arvestamata jätmine võib osutada lõppkokkuvõttes karuteene.
Nii suure karuteene, et Siimanni valitsuse ministrid peavad häbelikult oma õhulossidest lahkuma.