Kas soojusenergija tootjate monopoli saab vähendada?

See tegelikult vähenebki. Kuhu soojamajandus tulevikus areneb, sellele küsimusele vastab näiteks Tallinna energeetika arengu kontseptsioon, millega tegeleb linnavalitsus ja kõik selle valdkonna firmad, nagu Tallinna elektrivõrk, Tallinngaas, ka Tallinna Soojus.

Kontseptsioon käsitleb alljärgnevaid variante. Esiteks on pealinna ainsaks energiaallikaks Iru elektrijaam. Alternatiivina tuleb Paljassaares ehitamisele kivisöel ja gaasil töötav uus soojuselektrijaam ja kesklinna, Mustamäe, Lilleküla jne tarbijad valivad kahe alternatiivse soojusallika vahel.

On olemas ka kolmas alternatiiv, mis näeb ette Mustamäe katlamaja arendamist soojuselektrijaamaks. Kaalutakse ka neljandat varianti, Raku piirkonna kasutamist soojuselektrijaama ehitamiseks. Fakt jääb faktiks, et siin monopoolsusest rääkida ei ole võimalik, sest juba praegu on Tallinnas kaks konkurenti -- Iru elektrijaam ja AS Tallinna Soojus. Peale selle on ju olemas ka Eesti energiasüsteem ning väikekatlamajad gaasil.

Mul on praegu raske omalt poolt soojatootjate monopoolsust või mittemonopoolsust hinnata, sest meie tehasel on oma masuudiküttel katlamaja juba sellest ajast, kui see tehas on siin olnud. Nii et ise teeme ja ise tarbime.

Majanduslikult on selline variant meile kahtlemata kasulik, mingisugused tsentraalsed võimalused läheksid kindlasti kallimaks.

Eratarbijana on ka nii juhtunud, et elan praegu majas, millel on oma katlamaja. Enne seda elasin kohas, kus köeti tsentraalselt, siis tuli ikka igasugu probleeme ette. Eks ole ju teada, et ega see linna kütmine pole alati nii, nagu oleks tarvis.

Arvan, et paljud inimesed eemalduksid hea meelega tsentraalküttest, sest mitmete jaoks ei ole tähtis hind, vaid mugavus. Kui inimene teab, et tal on soe ka siis, kui mujal linnas sooja pole, on ta nõus raha ohverdama.

Nii et eeldused soojamonopolidest loobumiseks on tegelikult olemas, iseasi on võimalustega, sest igale poole ei anna ju oma katlamaja ehitada.