Kingseppadest ja nende liistudest

Totaaltotruseks on nimetatud Äripäeva (15.09.1997) toimetuse artiklis Eesti riigikaitset. Vaieldamatult on kõigil võimalus arvamusi avaldada ükskõik mille kohta. Ometi jääb asjatundliku arvamuse õigus alaga süviti tegelevaile spetsialistidele.

Mina ei tüki arvamust avaldama Eesti pangandus- või kohtusüsteemi mõttekuse üle pärast Tartu Kommertspanga probleeme, kuigi minu säästud võisid seal korstnasse lennata või ka pärast ?veitsis registreeritud firma ja Eesti Panga lepinguid. Ma ei tüki prohvetlikult sõnu ritta seadma sotsiaalse õigluse ja võrdsuse ummikteede üle Eesti ühiskonnas pärast Tallinna korteriskandaali, sest ma ei tunne asja olemust reguleerivaid õigusakte.

Arvan tundvat ala, millega tegelen, ja ei tüki vaidlustama põhiseaduse § 124 toetuvaid riigikaitset reguleerivaid seadusi, mis totaalkaitse üldpõhimõtted seadusandja poolt sätestavad, küll aga pean vastavalt kogunenud kogemustele avaldama põhjendatud arvamust puudulike sätestuste kohta nimetatud seadustes. Võin avaldada põhjendatud arvamust riigikaitse arengueesmärkide kohta ning kasvõi Iisraeli relvaostu kohta.

Sõda on suur totrus, sellest arusaamiseks ei tarvitse isegi Ha?ekit lugeda, õnnetuseks on võitlus inimolemuse lahutamatu osa ning samas vaimus edasi minnes on inimkonna eksistents üldse üks ütlemata totrus.

Tsiteerin Äripäeva: «Patriotismile rõhumine Eesti puhul eriti ei toimi. Me ei ole t?et?eenid, kes, rohelised paelad ümber pea, vaenlast nottima kipuvad. Eestlasele on omane alalhoidlikkus».

Mida alal hoitakse? Kas arveid välispankades ja paate varjatud sadamates? Kirjutaja, rääkides endaga «meie», unustab Eesti Vabariigi põhiseaduse § 54: Eesti kodaniku kohus on olla ustav põhiseaduslikule korrale ning kaitsta Eesti iseseisvust. Alalhoidlik, tahtes temale ohtliku põhiseaduse nõiaringist välja pääseda, peaks loobuma kodakondsusest.

Kindlasti on raske võidelda inimeste mentaliteediga, kellele on esmatähtis täissöödud kõht ja isiklik heaolu, sõltumata, millise ümbritseva ühiskonna pingutustega see saavutatakse. Mentaliteeti ei saa Eestis märgistada isikulise asesõnaga «meie», sellist mentaliteeti, mida omab teatud osa eesti meestest, saab kviteerida sõnaga «teie». Mida eesti mehel teha, ei ole kirjas «?vejkis», vaid Väino Linna «Tundmatus sõduris».

Viimaste aastate kogemused meie rahutus maailmas näitavad, et teatud põhjustel on konfliktilävi märgatavalt langenud. Tüüpiline on nn madala intensiivsusega konfliktid, mis ühest küljest suurendavad konfliktide puhkemise tõenäosust, teisest küljest agressori käsutuses olevate piiratud inim- ja majanduslike ressursside tõttu võimaldavad osutada efektiivset vastupanu ka piiratud jõudude ja vahendite puhul, eeldades et kaitsjal on piisav motivatsioon ja psühholoogiline kaitseks valmisolek, kiirelt mobiliseeritavad jõud ja teatud minimaalset künnist ületav relvastus. Selle poole püüab Eesti riigikaitse.

Tähesõja apologeetide käest küsiks, millist «tähesõda» peetakse Bosnias või millist peeti T?et?eenias. Äripäeva artiklis kirjeldatud julgeolekugarantiid ei ole piisavad ega põhjused vettpidavad, need on pehmelt öeldes diletantlikud. Saagem kaineks, olgem kannatlikud ja jäägem oma liistude juurde.