Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Vastutajad
Kunagi sai veidi aega Viljandis Nõukogude kroonut teenitud. Sain teada, et minusugusele reamehele oli vaenlase turjale paiskamiseks ette nähtud kaks minutit. Niikaua pidin elus püsima, rohkem mind ei vajatud. Paelade-tärnide rohkuse järgi õlakutel aeg pikenes. Ju oli vastutus selle võrra suurem.
Kurkse katastroofi järel on tüütuseni arutatud, kes oli süüdi, kes peab vastutama, kes tagasi astuma-istuma. Avaldused käivad siia-sinna.
Miskipärast ei peeta eriti heaks tooniks Eestit Lätiga võrrelda. Võtan siiski voli Lätita mitte läbi saada ja paar (võib-olla vägivaldset) paralleeli tõmmata.
Pärast seda, kui Talsis päästetehnikademonstratsioonil alla kukkunud tõstukikorvis lapsed surma said, tundsid kõige vähem süüd tõstukijuhid. Nende hinge rõhus enim väidetavasti ülekohtune vangistus. Ka nooremleitnant Karmi ETV-le külma rahuga antud intervjuus ei paistnud kahetsust või vastutust toimunu eest.
Lätis vabastati kohe pärast õnnetust oma ametikohtadelt nii Talsi kui Läti päästeteenistuse ülemad. Mõne päeva pärast astus tagasi siseminister Dainis Turlais.
Kert ja Öövel rõhusid Kurkse järel missioonitundele, vajadusele tagada kaitseministeeriumile pandud ülesanded. Isiklikud probleemid ja auküsimused tulevat hiljem. Küsitav, kas seda mastaapi meeste ametisolemine on nende puhtisiklik probleem.
Talsi linnapea arvates ei olnud sealne katastroof juhuslik, vaid hoolimatuse, vastutuse puudumise tagajärg. Turlaisi tagasiastumine näitas, et on aru saadud: õnnetus polnud niivõrd tõstukijuhi süü, kui nende viga, kes oma töövaldkonnas hoolimatust sallivad.
Meie kaitsejuhtide käitumine näitab üsna veenvalt, kui suur on nende vastutus ja mis kujul see realiseerub.